Rohkem avatust
Arvamusfestivalist on möödas pea nädal. Taban end ikka ja jälle mõtlemas arutelule teemal “Kas Kristjan on parem pinginaaber kui Mohammed?” Minu peas on kõik selge. Erisusi pole. Laps on ikka laps ning kõik lapsed on võrdsed. Kultuuriline taust, erinev keel, nahavärv või ükski muu väline tunnus ei muuda seda, et oleme kõik inimesed. Kuidas aga kohelda inimesi võrdselt?
Arvamusfestivalil panid pead kokku 12-aastane Ahmed Hanafi Süüriast, Juhan Saharov Johannes Mihkelsoni Keskusest, Eestis vahetusõpilasena õppinud Henriette Christel Saksamaalt, Irene Käosaar Haridus- ja Teadusministeeriumist, Soome kogemusi jagav Astrid Kauber ning Kuristiku Gümnaasiumi sotsiaalpedagoog Mailis Ostra. Lauri Kriisa juhtimisel arutleti selle üle, mida saavad koolid teha, et olla paremini ettevalmistatud muukultuuriliste laste integreerimiseks. Alljärgnevalt on esitatud lühike kokkuvõte kuuldud soovitustest:
- Erinev keel ei tähenda madalamat intelligentsustaset. See, et laps ei räägi kohe alguses eesti keelt, ei tähenda, et ta oleks rumal. Võib-olla räägib ta isegi rohkem keeli kui meie õpetajatena. Oluline on anda lapsele aega kohanemiseks.
- Väikeklassid ei ole lahendus. Astrid Kauberi sõnul tehti Soomes see viga, et muukultuurilised lapsed pandi alguses väikeklassidesse. Selline erisuse tegemine takistab gruppi sulandumist ning võib tekitada lapses kõrvale jäetud tunde.
- Sotsiaalpedagoog Mailis Ostra leidis, et kõige enam tuge on ta saanud tugiõpilaste süsteemi loomisest. Andes lastele vastutuse ning võimaluse kellegi eest hoolitseda tekitab see neis erilise tunde. Lisaks on teistel lastel lihtsam uue õpilasega kohaneda nähes teda koos oma vanade koolikaaslastega. Sel moel mõjub ta mitte enam võõrana, vaid juba grupiliikmena.
- Lapsed tuleks paigutada klassi vastavalt nende vanuseastmele. Omavanuste lastega on kõige lihtsam suhestuda ning sulanduda.
- Midagi ei juhtu, kui uus laps ei saa kõiki materjale kohe selgeks. Oluline ei ole keskenduda mitte tulemuslikkusele või hinnetele, vaid mõelda sellele, milliseid inimesi me tegelikult ühiskonnas näha soovime. Avatud, positiivsete, enesejuhtimisoskusega, töövõimeliste, erinevusi austavate kodanike kasvatamine on olulisem kui mõni õpetamata jäänud matemaatikavalem või grammatikareegel.
- Ning viimaks kõige olulisem: olla avatud ning motiveeritud. Lastest hästi hakkama saavate ühiskonnaliikmete kasvatamisel osaleb kogu kooli personal. Teha koostööd ja anda ka teistele töötajatele teada, kuidas nemad saavad abiks olla.
Soovituste näitlikustamiseks tõstaksin esile 12-aastase Süüria päritolu Ahmedi, kes tutvustas end arutelu alguses puhtas eesti keeles: "Tere, mina olen Ahmed, ma olen 12-aastane ja ma olen õppinud eesti keelt 5 kuud." Pärast pooleteisttunnist arutelu, olles viisakalt ja kannatlikult oodanud, tõstis käe Ahmedi väikevend. Ta tutvustas end ilusti eesti keeles ning vabandas publiku ees, et ta vennal läks siiski sassi ja ta ei ole õppinud eesti keelt mitte 5 kuud, vaid hoopis 6 kuud. Tõelised südamesulatajad on need väikesed lapsed.