Õpime koos

Kui ma 2016. aasta septembris tulin klassi ette õpetaja rollis, oli mul üks mure. Kuidas mina, vene keele õpetaja eesti koolis, hakkan eesti lastega suhtlema? Ja asi polnud isegi selles, et nagu igal inimesel, kes valdab võõrkeelt väga heal tasemel, oli ikkagi tunne, et millestki jääb puudu. Kõige hullem oli vastuolu: õpetaja peab teadma kõike, aga mina ei tea, ja varsti saab see selgeks. Muidugi, mul on perfektne vene keel ja ma isegi oskan seda õpetada, aga vot eesti keelega... Mis siis, kui ma ei leia õigel ajal õiget sõna, ajan grammatilised vormid segamini, panen sõnarõhu valesse kohta? Kuidas lapsed reageerivad? Mis juhtub minu kui õpetaja mainega?Mina õppisin koolis ajal, millal õpetajal oli piiramatu autoriteet, õpetaja teadis kõike, õpetaja oli teadmiste allikas. See on praegu nii, et info saamiseks piisab guugeldamisest. Info on sirutatud käe kaugusel, seal, kus on telefon või arvuti internetiga. Minu koolipõlves oli info saamiseks vaja minna raamatukokku või küsida õpetajalt. Seepärast õpetaja pidi teadma kõike. Oma kolleegide päris tõsised jutud sellest, et kaasaegse õpikäsituse seisukohalt õpivad õpilane ja õpetaja koos, tundsid mulle täieliku lorana. Niikaua kuni ma ise sain aru, kuidas see toimib.- Двоюродный брат – onu- või tädipoeg, двоюродная сестра – onu- või täditütar. Kuidagi nii keeruline, vene keeles me ei täpsusta, kelle tütred või pojad nad on.- Nõod, eesti keeles on sõna nõod, - ütlevad õpilased.- Aaa. Mida see sõna täpselt tähendab?- Noh, tähendabki onupoeg, tädipoeg, täditütar jne.- Tore, aga ma ei teadnud.Ja rahulolevad õpilased jätkavad tunnitööd.- Вчера шёл снег. Eile sajas lund.- Õpetaja, mitte sajas, vaid sadas.- Noh näete, kogu aeg läheb meelest ära! Aitäh, nüüd jääb raudselt meelde!Aga kui tore oli tutvumine vene sõnaga паук. Õpilased said teada, et vene keeles see sõna tähendab „ämblik“, mina sain teada, et niimodi „räägivad“ eesti keeles ilutulestikud ja paugukad.Ma meelega ei kasuta tundides sõnastikku isegi siis, kui on vaja eriti keerulist sõna tõlkida (õpilastele on muidugi kõik vahendid kättesaadavad). Ja siiani oleme edukalt lahendanud ka keerulisi ülesandeid. Tuleb rõhutada, et sellisest paralleelõppest on kõigil suur kasu. See ei ole lihtsalt sõnade õppimine. Õpilaste jaoks on see väga hea näide sellest, kuidas võõrkeeleoskused reaalses elus toimivad. Päris elus võõrkeeles suhtlemisel ei ole ideaalselt õigesti kokku pandud laused ja sõnaühendused kõige tähtsamad. Sellise ideaalsuse jahil jäävad paljud üldse vait – kardavad vigu. Päris elus on oluline rääkida, väljendada oma mõtteid. Ma õpetan õpilasi rääkima, mitte vigu kartma, katsetama. Peale selle tõstab selline paralleelõpe õpilaste enesehinnangut ja usaldust õpetaja ja õpilaste vahel. Nad on alati valmis õpetajat aitama: see on ju nii oluline – tunda ennast tähtsa ja vajalikuna.Aga mis siis minu mainega juhtus? Arvan, et see kogemus on tulnud ainult kasuks: ma olen ju õpetaja, „kes varsti teab kõike, sest tal on nii targad ja abivalmid õpilased“.