Õnnetunne suvekoolist

„Jah, ma kirjutan suvekoolist, ma kirjutan Kiviõlist, ma kirjutan kõigest, mis juhtus ja mida tunnen!“.Kui nüüd korraks ära unustada, et sügisest olen õpetaja ühes armsas väikses Eesti koolis, on see postitus üks keeruline väljakutse küll. Sest kust alustada, kui öelda on nii palju? Suvekooli lõpust on möödas juba viis päeva, aga ma ei ole toibunud nendest emotsioonidest, uutest ideedest, väsimusest, õnnest. Kuid miks ma peaksingi? See olengi nüüd ju mina – noor õpetaja, segaduses, aga nii-nii õnnelik!  Aga olgu, kuskilt peab ju pihta hakkama, nii et teeme seda olulisimast – minu lapsed. Mul oli au suvekoolis õpetada nelja kõige armsamat õpilast, kes tegid kõike suure huviga kaasa ja süstisid minusse nii palju energiat. Nendega koos vallutasime džungleid, imetlesime loomi, kaitsesime vihmametsi ja avastasime uusi taimi. Masha, Ksenja, Eva ja Dasha – ma soovin teile unistuste täitumist, põnevat elu ja loodan, et te kunagi ei kaota seda hoolivust ja siirust, mis teist kiirgas! Aitäh teile!     Minu õnnetundesse panustasid kõige rohkem kallid lennukaaslased. Päeva jooksul tabasin end tihti mõttelt, et selline ongi ideaalne kool – parimad sõbrad naaberklassides, kohvitassi taga puhkeruumis, ringi askeldamas raamatukogus ja printeriga sõnelemas õpetajatetoas. Pärast pikka päeva koolis ootas meid veelgi pikem õhtu hostelis. Vahel ei saanudki tunnikavad valmis, vahel tunduski, et äkki homme on see päev, kus kõik läheb untsu, vahel jäid unetunnid üürikeseks. Aga üks oli alati kindel – sul olid lennukaaslased, kellega öösel istuda õues ja mängida absurdseid rollimänge, kellega teha vaikuseminuteid heinapallide otsas keset maagilist udu, kellega vastu võtta päikesetõus Tuhamäe otsas või kellega lauluhäält harjutada seikluspargi valvuri putka taga.   Suvekool oli tõeline kokkukasvamise aeg ja need tunded saavad edaspidi ainult sügavamaks muutuda. Nii et kui ma seda veel enne ei teadnud, siis nüüd pole miski kindlam - kallid lennukaaslased, MUL ON TEID VAJA! <3 #9lend4everGrete-Stina