NK programmi mõju minu elus

Tere tere!

Mina olen Triin, lõpetasin NK programmi pooleteise aasta eest ning nüüd, uue aasta kandideerimisperioodil mõtlesin, et võtaks initsiatiivi natukene kirjutada programmiga liitumise mõjust enda tegemistele. Ühest küljest aitab see ehk julgustada kedagi kandideerima ja teisest küljest tiksuvad kuklas NK kommunikatsioonijuhile Helenile eelmise aasta jooksul antud lubadused kirjutada kõigist huvitavaist tegemistest, mis olid natuke või palju seotud NK’ga, aga mis ajapuudusel on seni ikkagi täitmata! Ja nendest ma vist ei jõuagi kirjutada praegu.. Kuigi, kui ma eelmisel aastal käisin ka “Soome haridusimet” kaemas, külas ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajannal Helsingis, siis ma spetsiaalselt tegin NK osalejate päeviku jaoks pilte, et oma kogemust jagada (algul pildistasin koguni vale maja, mida ma esmalt kooliks pidasin). Tagasi tulin suure hunniku Soome ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpikutega, mida õpetaja enam ei vajanud (sest kasutusel olid juba uued ja ilusamad trükid) ja mis seni puutumatult minu panipaigas seisavad, sest lihtsalt pole aega olnud neid tudeerida. Ja kui sama õpetajanna mul omakorda maikuus külas tunde vaatamas käis, ei jõudnud ta ära imestada, et kas ma tõesti teen kõik oma materjalid ise!  (No päris kõike tõepoolest ei teegi!)

Muidugi ma ootan juba neljandat aastat seda momenti, millal mul on aega rahulikult inspireeruda, materjale sirvida ja vaimu harida, kuid olen nüüdseks leppinud, et mul seda aega ei olegi võib-olla vaja. Muidu ma ometi ju ei täidaks iga “kasvava kompetentsi” tõttu vabanevat ajahetke uute põnevate väljakutsete ja tegemistega.

Aga jah - NK programmist. Eks need, kes programmiga liituvad, teevad seda erinevail põhjustel. Mina olin aastate eest avastanud kirgliku huvi haridusvaldkonna vastu. Senikaua kuni eksisteerib ühiskond, sünnitatakse ju lapsi ja seni, kui inimesed saavad lapsi, on hariduse teema aktuaalne ja tähtis. Vähemasti sellest hetkest, kui vanemad oma lastele kooli hakkavad otsima. Või ka neile, kes ise lapsi ei oma, sest läbi hariduse kujundame otseselt end ümbritsevat ühiskonda - inimeste hoiakuid ja oskusi. Seega mõistsin, haridusvaldkond on huvitav, intrigeeriv, inspireeriv!

Tänu NK’le olen mina saanud enda tööalases elus peaaegu kõik, mis mulle tänasel päeval on tähenduslik. Mitte ükski teine karjäärirada poleks pakkunud kiirteed säärase eneseteostuseni, millest tänasel päeval innustun ja rõõmu tunnen.

Muidugi oli algus raske. Tundsin ennast vastuvõetud väljakutse töömahu tõttu Tuhkatriinuna, kes ebareaalse aja jooksul peab täitma võimatu ülesande. Esimese õpetajapoolaasta suutsin finišisse tüürida vaid lohutava teadmise toel, et ma tõenäoliselt jätangi kogu värgi kohe pooleli, lihtsalt kogun veel natuke tõestust selle kohta, et see ongi raske ja võimatu. Ometi kasvas ületatud raskusest enesekindlus ja julgus, samas tundsin end nagu käsn, kes igal sammul endasse uusi teadmisi ja kompetentse imes. Tänaseks päevaks armastan õpetajatööd sedavõrd, et ei kujutaks ette, et selle kunagi peaksin jätma.

Õpetajatöö on ajamahukas, kuid igas koolipäevas on kümneid erilisi, väärtuslikke, armsaid, naljakaid ja uhkusetunnet tekitavaid hetki. Igas kuus (minimaalselt) on momente, kus suu on sõna otseses mõttes tundideks kõrvuni ja ei taha sellest asendist kuidagi alla vajuda, sest õpilaste, lapsevanematega või kolleegidega on tekkinud imeline kontakt ja sünergia. Teisalt ei tegele ma enam ainult õpetamisega!  Tänu NK programmist saadud tiivustusele toimetan ka haridusvaldkonnas koolitajana ning noorsootöö valdkonnas projektijuhina. Tunnen suurt rõõmu, kui saan aidata leida üldhariduse ja noorsootöö kokkupuutepunkte või toetada seda, et omavahel teevad innukat koostööd eesti ja vene rahvusest põhikoolinoored, või siis selle üle, kui saan kohtuda armsate kolleegidega Eesti eri paigust, et üheskoos arutleda õppimise ja õpetamise ning meie ühise mõju üle tuleviku täiskasvanutele. Või hoopis siis, kui saan noorte meeskonnakoolitusel pugeda otse grupikalli keskele, kogedes suurt hoolivust ning tundes, et usaldan tuleviku ühiskonda, milles toimetavad kõik need toredad noored, kellega mul on au olnud kohtuda! (Ja nagu näha, on NK programm andnud mulle veel ühe suurepärase trumpkaardi - “loomaliku” töövõime :) .) NK kogukonna liikmeks olemine on andnud ka mitmeid võimalusi tutvuda lähemalt HTM tööga tunnetada, et tegutseme ühise eesmärgi nimel ja usaldada, et oleme ühes paadis.

Üks asjadest, millest Helenile päevikusissekande teha lubasin, oligi see, miks meil aasta alguses HTM tehtud õppekäigul, mis ometi väga asjalik oli, ka samal ajal nii tore ja lõbus oli! (Sest meie iga-aastasel kohtumisel on hästi tore tunda seda, et HTM kõrged ametnikud pole iseend liiga tõsiselt võtvad dokumentidesse mattunud bürokraadid, vaid hea huumorimeelega inimesed, kel kaine mõistus pole kuskile kadunud ning südagi on jätkuvalt täpselt õige koha peal. :) )

Ma ei tea, mida täpsemalt teeksin või kus toimetaksin ilma NK programmita, kuid tunnen, et olen omas eneseteostuses tänases päevas lihtsalt nii õnnelik. Näen ka seda, et mitmed minu eakaaslased (mõnedel teistel elualadel) just alati nii väga ei ole. Näen, kui suur ressurss elus on tähenduslik töö - see annab elule terve universumisuuruse lisadimensiooni. Ma isiklikult ei kujuta absoluutselt enam ette, et minu töö põhiväljund võiks olla rahaline kasum või numbriline näitaja. Ja tunne on selline - ainult põnevamaks läheb!

Nii, et julge proovida haridusvaldkonna väljakutset! Anda on palju, aga saada ikkagi rohkem.

Teie, Triin NK 6. lend.

PS. Soomes haridusimet mina ka just väga ei näinud, no lihtsalt ehk jäi kontakt ka liiga põgusaks. Päris sarnane ime oli, nagu meiegi heade kolleegide töö siinmail, aga tore oli muidugi ikka. Suurim elamus oli hoopis see, et koolis töötas professionaalne tahvlipesija. Sellist luksust tahaks omalegi! ;)