Nii ma tunnen ja mõtlen jaanuaris 2016

Jüri-Käosaar.jpg

2014. aasta novembris tegin teoks oma ammuse unistuse ja kandideerisin Noored Kooli programmi. Algusest peale teadsin, et soovin eemale Tallinn-Tartu trajektoorist, millel olin tolleks hetkeks elanud ja töötanud terve oma senise elu. Osutusin programmi valituks ning seega oli kindel, et 2015. 1. septembrist töötan ma vähemalt kaks aastat mõnes Eestimaa koolis õpetajana. Mais tehti mulle pakkumine asuda tegutsema Kiviõli I Keskkoolis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajana. Olgugi, et mu ainus tõsine side Ida-Virumaaga oli senini vanaema suvila Peipsi põhjatipus, ei kõhelnud ma kaua ning andsin oma jaatava vastuse ning augustis kolisingi Kiviõlli. Otsustamise hetkeks olin siin linnas käinud varem vaid korra 2015. aasta alguses.Septembris tööd alustades olin läbinud 6 nädala pikkuse treeningprogrammi, seega olin varustatud teadmistega õpetajatöö teoreetilisest poolest, ühtlasi viisime suvel läbi kahenädalase suvelaagri Kiviõli lastele, mis andis teatava praktilise ettevalmistuse iseseisvaks tegutsemiseks õpetajaelus. Olen väga õnnelik, et mul oli siiski teatav pagas all, kuid mitte miski ei valmista ette tegelikuks olukorraks, kus iga päev tuleb anda suurusjärk 5 esietendust publikule, kes kohati lausa otsib su eksimusi ja vigu. Mäletan arvatavasti elu lõpuni 2. septembrit, mil reaalsuses esimest korda klassi ette astusin. Pulss üle keha tugevalt tuikamas läksin ma klassi, kus istus punt noori, kes lausa õgisid mind silmadega ootusärevuses, et mis nüüd saama hakkab. Juhtuma hakkas ja kohe hunnikutes.Õpilased on õpetaja peegel ning esimesel tööpäeval lahkusin töölt naeratusega, mis ei tahtnud mu näole äragi mahtuda. See naeratus on mu huulil veel tänagi. Jah, on olnud raske. September-oktoobris oli 60 töötundi nädalas täiesti tavaline, töö sai koju kaasa võetud ning öösiti uneski erinevaid olukordi läbi mängitud. Aga iga algus on ju väljakutseid pakkuv ning sisseelamist vajav. Koolis on kohanemine aga naudingut pakkuv, sest igapäevaselt on õnn töötada ligikaudu 130 noorega, kes pidevalt end (ja veel rohkem sind) arendavad. Eduelamuse tunnet on võimalik kogeda igal päeval mitmeid kordi, olgu selleks siis plaani järgi kulgenud tund või mõne õpilase naerusuil nägu kui ta on hakanud ülesannet lõikama ning usinalt lahendama. Mu algne hirm, et lapsed on kiuslikud on täiesti kadunud.Teiseks suureks hirmuks oli kolimine piirkonda, mille elanikest suure osa moodustavad vene emakeelega inimesed. Hirm seetõttu, et kahjuks mina ise vene keelt ei valda. Sõbradki rääkisid igasuguseid hirmu- ja õudusjutte. Pool aastat hiljem võin aga käsi südamel kinnitada, et igapäevaelus ei ole absoluutselt vahet mis on kelle emakeel ning oma asjad saab aetud ilusti ning ka suheldud, olgu siis toidupoe kassast kerge aksendiga kostev „Tere!“ või siis naaber, kellega sai mure lahendatud kehakeeles. Asi on kinni vaid tahtmises ning inimlikus suhtumises. Aus olles, tunnen Kiviõlis ennast turvalisemalt kui Tallinnas või Tartus. Siin võid jätta oma jalgratta trepikoja kõrvale ning paari tunni pärast sõitma minna, kahes Eesti suurimas linnas ma seda teha ei julgeks.Mu enda jämeda hinnangu järgi on kolmandik minu õpilastest vene emakeelega. Mina õpetan neid aga täielikult eesti keeles. Erilisi kaasnähte sellega ei kaasne, tuleb vaid arvestada sõnavara ning mõnes aspektis kultuurilist tausta, sest on ju ajalugu ning ühiskonnaõpetus just need õppeained, kus libastuda ning konflikti sattuda on oluliselt kergem kui näiteks füüsikas või inimeseõpetuses. Selles valguses näen, et mitmete õpilaste kodust kaasa saadud vaated on teistsugused kui mulle kaasa anti, kuid see ei tähenda, et me koos ei vaataks helgelt Eesti riigi tulevikku. Pigem teeb siit, natukene kõrvalt, vaadates haiget kuidas Ida-Virumaad tihtilugu võõraks peetakse ning lausa kardetakse. See kartmine tuleb aga teadmatusest, sest paljud mu eakaaslased on väisanud Pariisi või Londonit, kuid Narva linnuses uhkelt lehviv rahvuslipp on nägemata.Olles tänaseks õpetajana töötanud pool kooliaastat olen ma paratamatult oma tutvusringkonnas esindamas haridustöötajate seltskonda. Olles noor mees, kes läheb Ida-Virumaale tundmatusse kohta õpetajaks, olen saanud väga palju küsivaid pilke. Inimeste põhiline küsimus on tihtilugu see, et miks ma seda kõike teen. Tuuakse välja madalad palganumbrid, raske koormuse, negatiivse ühiskondliku hoiaku ja teab veel millised faktorid tõestamaks mulle kui küsitav mu valik on. See näitab selgelt, et enamus küsijatest mõistab vaid mündi ühte, raskuste, poolt. Teine pool on aga pidev õppimine, saavutustunne ja siiras rõõm, mida lapsed endast kiirgavad ning mida õpetaja päevast päeva nautida saab, kui ta vaid tahab. Elule pessimistliku pilguga vaatavaid inimesi on igal elualal, kuid kahjuks on tihtilugu just need oma tööd mitte nautivad inimesed avaliku maine osalised kujundajad.Rääkides õpetaja mainest üldisemalt jõuame tagasi selleni, et klass on klassijuhataja nägu, mis tähendab, et paljud tuginevad oma kooliaegsele mälestusele õpetajast kui türannist, kes saavutas oma eesmärgi vahendeid valimata ning tulemuseks konflikt õpilastega. Selline lähenemine on aga ju valiku küsimus ning minu võimalus kujundada õpilastes nägemus õpetajast, kes on laste suhtes arvestav ning liigub teistsugust rada, pidades ainetunnis silmas ka sotsiaalseid oskusi ning lapse üldist arengut. Õnneks töötan kollektiivis, mida kadestaks vist iga õpetaja ning pidevat arengut taotlevad kolleegid on suurepäraseks eeskujuks nii mulle kui ka õpilastele. Pigem kõlab läbi suhtumine, et kui ma klassis õpilastega koos õppimist enam ei naudi, siis on aeg koolist puhata ning proovida teistsuguseid väljakutseid.Olgugi, et senine kogemus on mu roosadesse prillidesse nii mõnegi augu löönud ja mitmel juhul olen päeva lõpus tundnud end kui läbipekstuna, siis olen alati avastanud, et niiöelda pahadel päevadel olen ise hommikul ärgates esimese asjana mõelnud, et ma vist täna ei viitsi. Vastupidiselt neile hommikutele, kus liigun kiiresti kooli poole ootusärevusega, et mida ma täna õpin ning milline on see mälestus, mis just tänasest mu hinge soojendama jääb. Õpetaja olla on lahe. Kiviõlis elada on lahe. Asjad tuleb enda jaoks perspektiivi mõelda ning edasine on vaid puhas nauding.Postituse redigeeritud versioon ilus Õhtulehes 25.01.2016 ning on nähtav siin.