Mul pole õigust raisata õpilaste aega
Õppeaasta on kohe kohe lõppemas, lapsed on juba alustanud suvepuhkuse nautimist ning minul vaja veel üksikud kokkuvõtted teha. Ma vaatan sellele aastale tagasi väga suurte silmadega. Silmade suuruse on kaasa toonud see, et iial varem ei oleks ma uskunud – kui palju asjalikku toimetamist ühte aastasse, nädalasse, päeva mahub.
Kogetu on üüratu suuruse ja väärtusega. Minu elus ei ole kunagi varem olnud nii palju siirust, armastust, heasüdamlikkust, austust, usku ja lootust. Minu ellu on tulnud juurde 27 väikest inimest, kes toovad igasse päeva kõike seda, mida äsja mainisin. Minu õpilased on väga siirad, nad ei häbene öelda häid sõnu ja väljendada suuri tundeid; minu õpilased on täis armastust kooli, üksteise, minu ja õppimise vastu. Nendes ei ole seda pettumust ja trotsi, et õpetajad on nõmedad, kool halb ja õppimine lollidele. Selles osas on mul õpetajana lihtsam, ma ei pea murdma tugevat negatiivset hoiakut. Samas on mul tohutu vastutus. Kas ma suudan olla selline õpetaja, kelle õpilased selliseid tundeid ka aasta pärast tundma ei hakka?
Kõige südamelähedasem mõte, mis mul on seoses õpetamisega tulnud on see, et minu arvates ei tohiks õpetajatel ja koolil olla õigust raisata õpilaste aega. See mõttekild on minuga olnud nüüdseks pea pool aastat ning see väljendab minu arvamusest sellest, kuidas õpilastesse suhtutakse. On lihtne mõelda, et mina olen õpetaja ja seega mina mõtlen, ütlen ja teostan. Kui ei viitsi, siis ei mõtle, ütlen vähem ning teostan kuidagimoodi ära. Mulle tundub, et õpetaja ja õpilase vahele kaevatakse nii suur kraav, et sellest üle saada on pea võimatu. Mina olen õpetaja, mulle on kõik lubatud. Ma võin hilineda, eksida, karjuda, jätta tunni ettevalmistamata. Sina oled õpilane, sa teed seda, mida mina ütlen. Sa ei tohi jääda minutitki hiljaks ka siis, kui ma alustan tundi kaks minutit varem, sinu eksimine saab kajastatud märkuse, halva hinde või hukkamõistva pilguga. Sa ei tohi karjuda, sest kõiki asju saab lahendada rahulikult, sul peab olema alati kõik väga hästi õpitud.
Minu meelest tehakse sellega lastele liiga. Ja mul on olnud valus igal korral, kui seda oma koolis märganud olen. Laps peab ärkama igal hommikul ja tulema kooli, tal pole valikut. Täiskasvanuna me väldime olukordi, kus meisse halvasti suhtutakse, ja loobume tegevusest, mis meie jaoks tähenduslikud pole. Õpilasel pole aga valikut. Tema peab leppima, peab hommikul ärkama ja tulema kooli, õppima seda, mida kästakse, ning vaatamata sisemisele vastikusele selle kõik ära kannatama. Ja kuidas on see võimalik, et ühel õpetajal on sellest ükskõik? Kuidas ei suuna see vastutus vaeva nägema, õpilasest lähtuma, teda austama?
Soovin kogu südamest oma õpilasi sellise suhtumise eest kaitsta. Sest kuigi klassiõpetajana olen ma enamuse päevast oma lastega koos, tuleb siiski ette hetki, kus nad puutuvad kokku kõige sellega, mida meie klassiruumis ei leidu.