Mõttetu

Ainus mis mind päästab - paljude laste suhtumine minusse. Kui nad hommikul, kui ma olen tujust ära ja peaaegu nutmas mulle koridori peal vastu ei jookseks, ei kallistaks, ei ütleks ilusaid sõnu, siis ma ei teagi mis saaks. Nende pärast olen siin. Ja imestan, kuidas nendega hetkeline kohtumine võib mõjutada minu tuju. Samas... kui kergelt võib tuju saada halvaks, kui õpilased käituvad halvasti. No aga seda igal juhuk, eks. Lapsed...Ja vaatamata sellele kui palju toredaid inimesi ma nüüd kingituseks sain, üks mõte on peas..."mõttetu"