Mitte-kuigi-vaeste-patuste alev
[av_heading tag='h4' padding='10' heading='"Mitte-kuigi-vaeste-patuste alev"' color='custom-color-heading' style='blockquote modern-quote' custom_font='#000000' size='' subheading_active='subheading_below' subheading_size='15' custom_class='']27. september 2016 / Reeli Jantson[/av_heading][av_textblock size='' font_color='' color=''] „Ja pikkamisi, kuid raskelt langes öö, soe sompus kevadeöö üle tolle madala, kiusaka ja väiklaselt kurja alevikese, muutes mõneks tunniks nähtamatuks tolle mürgise vaenliku meeleolu, salakesi pureva puuduse ja enneaegu halliks tegeva leivamure, mis valitses siin kõikjal. Ainult kurgede kisa kõrgel rabal, tetrede ühetasane-igav kudrutamine kuskil metsapimeduses ja ähkides linna sõitva rongi kiledalt lõikav vile segasid vaikust.“
August Jakobson, „Vaeste-patuste alev“
Panen kergelt koltunud raamatu käest ja heidan pilgu üle tumeneva rõduserva. Taevas roosatab eemal kõrgete kuuskede taga ning hoolimata sellest, et olen üleni sooja teki sisse mähkunud, tunnen sõrmeotstel jaheduse paitust. Päike on juba peaaegu loojunud ja iga väljahingamise järel paiskub õhku vaevumärgatav aurupilv. Hetkeks on ümberringi kõik nii vaikne, et kõrvadel hakkab peaaegu valus, siis aga siristab üksik rohutirts igatsevalt. Talle kõlavad vastuseks katkendlikud klaverihelid kusagilt kõrvaltrepikojast. Üksikutest, justkui teineteisest lahku rebitud helikatketest paneb mu kõrv kokku Richard Rodgers’i loo „My Favorite Things“, ent ümbritsev vaikus on liialt jõuline, et lubada kontrollida, kas algaja pianist mängib tõesti seda lugu, või on tegu pelgalt soovmõtlemisega. Vaikne köhatus. Külm on, aga mind ümbritsevates inimestes on tohutult palju soojust. Meenub hoituse tunne, mis on vallanud mind esimesest koolipäevast alates, samuti ootamatu viisakus, millega õpilased mind tol korral tervitasid. Õnneks ei ole see tunne jäänud pelgalt esmamuljeks, mis lõpuks mälestustest kustub. Tunnen selle väikese kooli ja kogukonna ühtehoidvust igal sammul. Kooli majahoidja, kelle korteris ööbin, toob mulle teki, padja ja värsket kurki-tomatit. On aeg asuda homseid tunde ette valmistama.Aitäh, Lustivere!
Fotol Claude Monet’ maalitud Londoni parlamendihoone – miskipärast tekitas see tume siluett sügisvärvide taustal visuaalse seose Lustivere mõisaga.[/av_textblock][av_image src='http://www.nooredkooli.ee/paevik/wp-content/uploads/2016/09/ClaudeMonet-The-Houses-of-Parliament-at-Sunset-1903-300x264.jpg' attachment='3656' attachment_size='medium' align='center' animation='no-animation' styling='' hover='' link='' target='' caption='' font_size='' appearance='' overlay_opacity='0.4' overlay_color='#000000' overlay_text_color='#ffffff'][/av_image][av_social_share title='Jaga seda postitust' style='' buttons=''][av_comments_list]