Minu tegemistest, pärast 14-kuust vaikust :)

Kui viimati siia päevikusse sissekande tegin, ei osanud arvata, et see jääb esimeseks ja viimaseks rohkem kui aastase perioodi vältel. Märksõnad, mis kirjeldaksid minu toonaseid tundeid, oli entusiasm ja pöörase väljakutse eufooria, rõõm ja ärevus uue keskkonna kompimisest.See, et mul aasta vältel sekunditki vaba aega ei jäänud, et päevikuväärilist sissekannet postitada, oli minu jaoks ikkagi üllatus. Nüüd, teist aastat koolis õpetades, vaatlen arvutist eelmise tööaasta kaustu  – töölehtede, presentatsioonide, ‘disainitud’ grupitöömeetoditega, mõtlen ja imestan, kas tõesti olin mina see, kes sedavõrd palju jõudis? Seega pole ikkagi ime, et päevik jäi tahaplaanile. Seega täna - näpuotsaga mujeid esimesest kooliaastast ja teise algusest. Sest muljeid ja metafoore on mõistagi juba terve kogutud teoste jagu :).Õpetajatöö on kahtlemata universum. Asju, millega end üheaegselt kurssi tuleb viia, on sõna otseses mõttes mustmiljon. Alustades sellest, kui palju sul on õpilasi ja erinevaid õpetatavaid klassikomplekte (mul eelmisel aastal vastaval 179 ja 9, sel aastal vastavalt 6 ja 189). Olen harjunud tegema asju aeglaselt, põhjalikult, süvitsi nokitsedes. Alguses oli mul päris raske harjuda, et iga 45 minuti tagant liitus minuga uus seltskond noori, kellega pidime alustama natuke nullist, tegelema täiesti uute teemadega ja just siis, kui hoog sees, tuli laiali minna, et  järgmist kohtumist oodata.  Esmalt oli mul raske mõista, kuidas õpialased end suudavad päev päevalt 45 minuti kaupa killustada. Samas meenub enda kooliajast, et see oligi ju normaalne. Teiseks oli iga õpetatav aine minu jaoks veel kuidagi eraldi universum. Sain aru, et mul on õpikud, millest paljusid ma eriti ei saanud kasutada, sest eesti keelt emakeelena kõnelevatele lastele kirjutatud ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpikud sobivad keeleliselt päris halvasti neile õpilastele, kes õpivad enda jaoks võõrkeeles. Siis tuli kokku viia  aine õppekavajärgne sisu, leida (teha tihti ise?) materjalid, proovida leida meetod, mis just seda teadmist kõige paremini kinnistab. Kõige raskem oli seejuures see, et võimalike kombinatsioone (kust leida meetod, kuidas ja kust valida materjal) oli nii palju, et tegelikult läks mul selles universumis uidates pidevalt meelest, millised valikud mul ülepeakaela on :). Üks hea oskus, mille kogu ‘uitamise’ juures omandasin, oli võime viia ellu kõige esimene variant, mis pähe tuli. Varem tundus see minu jaoks mõtlematu ja vähe läbi kaalutud strateegia. Reaalselt on tegu lihtsalt iseenda usaldamisega. Võtan vastutuse otsustada, et esimene idee on hea ja nii ta sageli ongi.Tegelikult on õpetajal veel ülesandeid. Näiteks erinevate pädevuste kujundamine õpilastes, mis aitaksid neil elus edukalt hakkama saada. See on see, mis vähemalt paberil tänapäevast koolisüsteemi kõige rohkem 10-15- aasta tagusest eristab. Näiteks suhtluspädevus või õppimise oskus, loovus, ettevõtlikkus või koostöö. Peale selle tuleb targasti tegeleda erinevate ainete omavahelise seostamisega (sest muidu õpilane ei saa aru, et eri ained on maailmas oma vahel seotud, nuta või naera) ning kõneleda eri ainetundides erinevatel aktuaalsetel teemadel (olgu see keskkond või kodanikualgatus), et edendada õpilastes kaasaegseid väärtusi.[Lisaks on veel palju teisi universumi nurki, mis minu kogemuses hõlmasid nii õpetajaks õppimist ehk teadmiste omandamist sellest, kuidas sünnib teadmine, võõrkeelse aineõpetuse eripärade (kobamisi) omandamist ja igapäevase koolidokumentatsiooni haldamist.]Nüüd selleks, et kõike eelmainitut hästi teostada, peab igal õpetajal aasta alguseks olema valmis plaan igale klassile igaks aineks, kus on nagu hiiglaslikus Sudoku mõistatuses risti-põiki klappima seatud kõik see, mida, milliste vahendite või meetoditega, millise materjali põhjal sa õpetama hakkad ja millise vahendiga sa tulemust hindad, kaasa arvatud see, millist pädevust sa igas aines õpetad, mis teemat puudutad või millise teise ainega seoseid lood :). Mul on tunne, et oma põhjalikkuseks läheks mul iga sellise Sudoku mõistatuse “koostamiseks” vähemalt nädal, aga reaalselt on õpetajal selleks aega ette nähtud kooliaasta alguses mõni tund klassi/aine kohta. Nii nagu iga ainetunni ettevalmistamise jaoks ametlikult ca 20 minutit. Kas olete näinud kunagi unenägu, kus võimatu aja jooksul tuleb lahendada põhjalik ülesanne? Näiteks kahe sekundi jooksul arvutada välja pika, keerulise, viiekohaste arvudega tehte vastus. Või sama aja vältel osta poest hambapastat, leiba ja piima. Mina nimetan neid tuhkatriinuülesanneteks :). Sest muinasjutu ühes versioonis pidi ka Tuhkatriinu ballile pääsemiseks täitma suhteliselt võimatu ülesande. Seega põhiline esmamulje õpetajatööst – üks tuhaktriinuülesanne teise järel!Kaasaegses pedagoogikas ei ole nimelt enam hea toon see kõige standardsem stampkujutlus õpetajast – loen õpilastele tunnikonspekti ette, nemad kirjutava selle üles (sõna sõnalt ei pea, aga enam-vähem) ning pärast küsin kontrolltöös neilt lahtises vormis täpselt sama. Kuigi seda senimaani sel viisil tihedalt korraldatakse. Sel viisil valmiks Sudokumõistatus tõesti päris kergelt! Ja omamoodi huvitav on ka see, et õpilased on tihti harjunud seda sama kulbiga tarkuse pähepanemist õpetajalt ootama. Õpetaja räägib, nemad kuulavad ja kirjutavad. See näitab, et õpetaja on tark ja teab palju asju! Selliste veendumuste ümberkujunemine ongi aasta vältel olnud minu suurim väljakutse – ja samas on see õpetajatöö kõige lahedam osa. Just nende erinevate pädevuste arendamine. Näiteks – kuidas suunata neid nägema, et üksteise kuulamine on veelgi olulisem, kui õpetaja kuulamine, sest just teineteise kuulamine on elus kõige alus? (Ilma kuulamiseta ei saa ju olla elementaarsematki koostööd.) Kuidas luua arusaamist, et klassiruumis on keskne roll austusel ja ka õpetaja saab suhtuda õpilasse austavalt? Kuidas mõjutada õpilasi nägema, et see, et nad oskavad internetist ise olulise ja kvaliteetse info üles leida ja eristada selle ebakvaliteetsest, ning selle seejärel klassikaaslastele väärikalt edastada, on tänapäeval kordades väärtuslikum oskus kui ‘huvitava’ fakti omandamine, mille õpetaja talle selle niinimetatud “kulbiga” pähe paneb? Kuidas aidata neid mõista, et grupitöö ei ole "mitte õppimine" ja puhkus, vaid sedasi omandatud teadmised võivad pareminigi meelde jääda, harjutades selle juures tööjaotust, vastutust, koostööd ja kompromissioskust? Kuidas aidata näha, et “õige vastus” pole õpikust maha kirjutatud lause, vaid õpilase enda mõte või arvamus? Kuidas õpetada neid ootama ja isegi nõudma, et nendel endal oleks tunnis aktiivne roll, mitte õpetajal, sest see on nende aeg – harjutada erinevaid oskusi ja saada paremaks, mitte õpetaja võimalus särada ja tsirkust teha? Ja lisaks – kuidas aidata neil mõtestada oma õppimist, valida selleks nende jaoks sobivaid strateegiaid ja osata seada konkreetseid eesmärke?Aga paneb väga tugevalt mõtlema, kas pole, et kõik mainitud asjad ei ole kooli kontekstis iseenesestmõistetavad. Pigem ikkagi ootamatud ja harjumatud. Praegu saan öelda, et algus oligi väga raske, aga tänaseks naudin just nimelt neid tegevusi väga, sest nad on lihtsalt nii ilmselgelt mõttekad. Ja kui õpilased samuti järjest enam mõistavad, et sellel kõigel tõepoolest ongi mõte, ongi õpetajatöö tõeliselt tore! Tunnen end siiralt privilegeerituna, et saan teha igapäevast tööd huvitavate nutikate noorte isiksustega. Samas – keegi võiks sellele vaatamata ööpäeva tundide arvu õpetaja jaoks kahega korrutada. Kui on soov südamega ja põhjalikult tööd teha, ei mängi vähemaga eriti välja.