Minu klass on minu kindlus
Minu kodu on minu kindlus. Sobib ka klassiruumi kohta (seal veedangi väga suure osa oma ajast). Ehk siis minu klassiruum on minu kindlus. Selle tõdemuseni olen jõudnud nüüd 2. aastal, kus mul on oma klassiruum. Minu esimesel õpetamisaastal mul seda „luksust“ ei olnud. Olin siis vahetundides justkui kaamel, kes ühes käes tassis CD makki, teises pabereid, kaenla all olid õpikud ning üle õla visatud kott tunni läbiviimiseks vajalike abivahenditega, sõrme otsas järgmise klassi võti, mis 1. korruse valvurilt võetud ja siis 4. korrusele ronitud. Kui tund algas, tundsin end kui sissetungija kellegi teise territooriumil, sest pidin endale teise õpetaja laual ruumi tegema, üles riputama oma postrid ning korraldama klassi nii, nagu mina seda tahtsin. Tunni lõpus olin kui koristaja, kellel on paari minuti jooksul vaja taastada klassi endine seisukord ning siis algas uuesti kaameli staatus, mille vahepeal oli vaja ka 1. korrusele võtit vahetama jõuda. Ja nii 4 päeva nädalas. Tuleb tunnistada, et tunni kvaliteedile mõjus see negatiivselt, sest nii mõnigi kord helises tunnikell, kui ma alles kogu oma kaasavaraga klassi jõudsin.2. aastal on asi täielikult muutunud. Mul on oma klassiruum. Küll väike, aga mulle meeldib. Enne 1. septembrit tõstsin mitu korda mööblit ümber. Seintele said erinevad õppimisatmosfääri soodustavad ning kujundavad plakatid, tsitaadid, joonistused, õpilaste tööd, kokkulepped õpilastega, parimate sein jne. Aga mis ma siin pikalt räägin, vaadake pilte. Igal juhul on mulle andnud juurde kindlust ja loomingulisust ning paranenud on ka õppekvaliteet.Pildid: http://bit.ly/vUQLT5[gallery]