minu esimene nädal

loodan, et andestate mulle suurtähtede puudumise. keha on metsikult väsinud, sh näpud ka:P jah, huvitaval kombel on vaim välja puhanud (läksin eile õhtul pool üheksa magama ja poole kuueks oli uni otsas), aga keha on täiesti läbi. teisipäevane kuus tundi kontsadel pole siiani jalgadest hajunud.kes veel ei tea - sain teise kooli endale lisaks. peale lasnamäe üldgümnaasiumi õpetan nüüd ka juhkentali gümnaasiumis koos Natalja ja Irinaga. toredad lapsed on ja tore kool on, aga raske on ka... aga ma ei hakka praegu oma rasket saatust kurtma (olen seal koolis ainult ühe päeva olnud ka. vara veel). parem kirjutan sellest, kui (Kristi, ära järgmist sõna loe) superülivägatore on mul lasnamäel. õpetajad on lahedad, abivalmid ja sõbralikud. veel nädalake tagasi olin õpetajate toas lihtsalt waste of space, aga nüüd käiakse iga vahetund küsimas, kuidas läheb ja ega see või teine mulle liiga ei tee:D õpilasi ma ei jõuaks mitte iiiiiillllllmaaaaskkiii ära kiita. iga klass on omamoodi tore, iga tund on mulle huvitav. eriti vinge on see, kui terve klass ütleb nagu ühest suust, et minu tund on huvitav. ma lihtsalt sulan... kooli õhkkond on mõnus, kooli toit on söödav, hakkan koolimajas juba orienteeruma ka. täitsa pandav ühesõnaga:)ja kui Triin mulle minu kõige raskema päeva õhtul helistas ja küsis, kuidas mul läheb... oi, seda tunnet on raske kirjeldada. praegugi tuleb klimp kurku. lihtsalt niiiiiiii hea on teada, et kuskil on keegi, kes mõtleb meie väetikeste peale, muretseb ja helistab, et küsida, kuidas läheb. jah, raske on, aga nii palju rõõmu on ka - rõõmu lastest, kolleegidest ja NK perest (kasutan seda sõna teadlikult ja meelega. mul on Noored Kooli seltskonnaga pere tunne).soovin teile, mu saatusekaaslased ja kaasaelajad, kõike parimat. oleme üksteisele ikka edasi toeks ja rõõmuks. olete mulle väga kallid!väsind, aga rahul Maria