Milline on hea õpetaja?
Viisin veebruari lõpus oma kooli 7.-9. klasside seas läbi küsitluse. Uurisin, millised ootused on õpilastel õpetajatele, milline on hea õpetaja ning kas ja kuidas tuleks õpetaja tööd hinnata. Uuringus osales kokku 55 õpilast.
Küsitluse tulemused olid kohati üllatavad – õpilased vastasid väga põhjalikult ning arukalt, oli tunda, et teema läheb neile korda. Küsimusele, kus paluti välja tuua kolm isikuomadust, mis peavad olema inimesel, kes tahab saada õpetajaks, leidsid õpilased lausa 47 erinevat omadussõna. Omaduste valikut tuli ka põhjendada. Palusin oma kursusekaaslastel, kellele tulemusi esitlesin, ära arvata õpilaste arvates viis kõige populaarsemat omadust, kuid mitte keegi ei arvanud õigesti.
Nimelt leidis 10,2% uuringus osalenud õpilastest, et õpetaja peab eelkõige olema abivalmis – mitte cool, chill, naljakas ega lahe, vaid just nimelt abivalmis. 8,8% õpilastest arvas, et õpetaja peab olema tark – mis on ka päris etteaimatav vastus. Kõige populaarsemate vastuste sekka mahtusid veel kannatlik, sõbralik ja rõõmsameelne. Muidugi peab hea õpetaja olema veel tugevate närvidega, tore, usin, tahtejõuline, otsustusvõimeline ning loomulikult ka range, julge ja valju häälega. Välja toodi veel mitmeid erinevaid ja värvikaid omadusi, mille põhjal saab väita, et meie kooli eesti keele õpetajad on õpilaste keelepagasiga head tööd teinud.
Kas meie koolis on head õpetajad? Sellele küsimusele vastasid enamik jaatavalt, kuid loomulikult leidus ka teisitimõtlejaid.
Lisaks palusin õpilastel arutleda teemal, kui õpilased saavad õppimise eest hindeid, siis kas õpetajate tööd peaks ka kuidagi hindama ning kui jah, siis kuidas. 65% vastanutest arvas, et õpetaja tööd peaks hindama. Need, kes hindamist ei pooldanud, põhjendasid oma vastust näiteks nii: ei pea hindama, kuna nad teevad niigi rasket tööd, või nii: ei pea, nad teavad ise, kas nad on head või mitte. Hindamise pooldajad tõid välja väga palju põnevaid meetodeid, pessimistlikumad näited: õpetajate palka võiks vähendada, kindlasti peab tööd hindama, et õpetajad kuuleksid kriitikat. Leidus ka palju konstruktiivseid ettepanekuid: teha rohkem küsitlusi, iga paari kuu tagant võiks õpilased õpetajatele tagasisidet anda, kord kuus võiks anda välja parima õpetaja tiitli, tunni lõpus võiks õpetajale hinde panna. Kõige põhjalikum vastus oli aga selline: „Õpilasel peaks olema võimalik igat õpetajat individuaalselt hinnata ja see hinnang läheb direktorile lugemiseks.“ Üks õpilane arvas, et see teema on rohkem „noorte õpetajate värk“.
Olen õpetajatöö efektiivsuse hindamise teemat käsitlenud ka varem ning õpilaste mõtteid oli väga huvitav lugeda. Tundub, et õpilased tahavad ja julgevad anda tagasisidet, neilt tuleb lihtsalt küsida. Iseasi, kui avatud on õpetaja tagasiside vastuvõtmisele ja sellest järelduste tegemisele. Kurvaks tegid vastused küsimusele, kas võiksid kunagi saada õpetajaks. Eraldi protsente ma selle küsimuse puhul välja ei arvutanud, vaid mõni üksik õpilane vastas, et tahab või vähemalt kaalub seda varianti. Enamasti leiti, et puuduvad piisavad teadmiseks õpetajaameti jaoks või siis pole nii kannatlik, et õpilastega hakkama saada.
Õpilased jagasid ka soovitusi, kuidas koolis töötades rõõmsat meelt säilitada, näiteks arvati: õpetajate palka peaks tõstma, õpetajad ei tohiks koolis töötada üle viie aasta järjest, õpetajad peaksid saama tasuta psühholoogi juures käia, nad peaksid tegelema oma hobidega, tervislikult toituma, mediteerima, vahel reegleid rikkuma, õpetama nii, nagu nad tahavad, et neid õpetataks, nad ei tohiks teha endale ega teistele suurt koormust. Üks õpilane arvas: „Õpetajad peaksid õpilastega läbi saama ja ka neilt õppima, et püsida nooruslik ja rõõmus. Õpetaja peaks olema iseenda moodi, mitte üritama olla keegi muu.“
Õpilaste mõtted olid väga värskendavad. Soovitan ka teistel õpetajatel sarnaseid küsitlusi läbi viia.
Reesi KuslapNoored Kooli 8. lend