Milleks meile ikkagi kontaktõpe?

Joosep Norma.

Artikkel on algselt ilmunud 22.11.2021 Postimehes.

Kui Haridus- ja Teadusministeerium õppeaasta alguses haridusasutustele juhised sõnastas, oli sõnum selge: “2021/2022. õppeaastal on esmatähtis hoida haridus- ja noorsootööasutused avatuna kõigil haridustasemetel ja -liikides nii kaua kui võimalik, arvestades seejuures kõigi ohutusega”. Miks ikkagi on kontaktõppe säilitamine rahvusvaheliste organisatsioonide, ministeeriumi, teadusnõukoja, õiguskantsleri ja mõne julge Tallinna koolijuhi arvates nii oluline, et nad ei pea õigeks koolide laialdast distantsõppele saatmist, samal ajal kui meelelahutus, kaubanduskeskused, spaad ja spordiklubid veel lahti on? Sellele küsimusele saame pool vastust, kui uurime, milliseid andmeid on 1,5 aastat pärast koolide esimese sulgemise lainet distantsõppe mõjude kohta kogunenud. Teise poolega on raskem, sest haridusvaldkonnas toimuvad protsessid on keerukad ja aeglased, oluline osa mõjust avaldub üldjuhul palju pikema ajaperioodi vältel ja ka siis jääb õhku küsimus, kas ja mil määral me seda mõõta oskame. Alustame sellest raskemast poolest.

Sotsiaalsed oskused

Kui distantsõppe ajal akadeemiliste teadmiste omandamisest ja hindamisest on meil ettekujutus olemas, siis õpilaste sotsiaalsete oskuste arendamisega, mille õpetamine on kõige tulemuslikum loomulikes olukordades, on lood keerulisemad. Enda ja kaaslaste tunnete ja seisukohtade mõistmine, suhete loomine eakaaslastega, konfliktide ennetamine ja lahendamine, abi otsimine ja pakkumine, koostöine õppimine - kõik need on tähtsad oskused, mida vajame ja harjutame koolieas, kuid mis on üliolulised ka hilisemas töö- ja pereelus. Esimese koroonakevade järel tehtud uuringust selgus, et ligi 60% õpilaste hinnangul vähenes õppetöös klassikaaslastega tehtud ülesannete ja arutelude hulk. Samuti vähenes suurema osa õpilaste arvates abi palumine klassikaaslastelt, tugi õpetajatelt ning tervisega seotud abi, rääkimata sõpradega koosveedetud ajast. Milline on distantsõppe pikaajaline mõju sotsiaalsetele oskustele, seda me veel kindlalt väita ei oska, aga võib ennustada, et see on negatiivne. Eesti põhikooliõpetajad on selles mõttes unikaalses seisus, et neil on võimalik oma õpilaste suhtluspädevusega seotud näitajate mõistmiseks kasutada veebiteste. Soovitan õpetajatel seda võimalust uurida ja tulemuste üle kolleegide, lastevanemate ja õpilastega arutleda. Kui viiruse levik peaks minema nii suureks, et laialdane distantsõppele üleminek muutub vältimatuks, tuleks sotsiaalsete oskuste arendamist väga teadlikult õppetegevustesse planeerida.

Varased teadmised ja ebavõrdsus

Juba koroonaeelsetest aegadest on teada, et oluline osa hariduslikust ebavõrdsusest tekib väljaspool koolimaja. Kõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga õpilastele luuakse ka kooliväliselt arendavaid tingimusi, näiteks on ühes uuringus leitud, et üheksa koolis käidud aasta lõpuks kujunenud lugemisoskuse erinevusest ligi kaks kolmandikku tekib suvevaheaegadel. Seega on HTMi pakutud kriisitoetus õpihuvilaagrite korraldamiseks samm õiges suunas, kuid on oluline, et laagritesse jõuaksid tõepoolest just need õpilased, kes seda kõige enam vajavad. Lisaks vaheaegadel süvenevale ebavõrdsusele on oma roll ka õppeaasta sees kogetud kodustel tingimustel: kui lapsele ja lapsega kodus loetakse, käiakse üheskoos muuseumis, välditakse liigset ekraaniaega ja luuakse kodus õppimiseks soodsad tingimused, paranevad ka tema akadeemilised tulemused. Distantsõppe ja ebavõrdsuse kontekstis on oluline, et (koroonaeelsel ajal) antud kodustel ülesannetel oli positiivne mõju nende õpilaste tulemustele, kelle õppimist kodus toetati, samal ajal kui vähekindlustatud laste tulemustele positiivne mõju puudus. Kahjuks pole põhjust arvata, et distantsõppe ajal klassiruumist koduseinte vahele delegeeritud õppetegevus teisiti mõjuks, pigem vastupidi, rahvusvahelised uuringud 2020. aasta kevade distantsõppe tulemustest viitavad ebavõrdsuse süvenemisele. Arvan, et distantsõpe on sobiv lahendus nende laste jaoks, kes kogevad praktikas koduõpet, st kelle vanem suudab põhiharidust omandava õpilase õppetööd iseseisvalt korraldada. Kui me tahame säilitada ühtluskooli põhimõtet ning võimaldada head haridust ka kõigile teistele õpilastele, tasub kontaktõppe säilitamise nimel pingutada.

Akadeemilised tulemused

Nagu öeldud, on akadeemiliste tulemuste mõõtmisega olukord selgem. Kuigi 2020. aastal põhikooli lõpueksameid ei toimunud, on meil andmed 2021. ja 2019. aasta tulemuste kohta. Tulemused on ootuspärased ja ühesuunalised: 2021. aasta keskmine matemaatikaeksami tulemus oli 56% (st 28 punkti 50-st), 2019. aastal 73% (st 36,5 punkti). Eesti keele eksami keskmised tulemused langesid aastaks 2021 võrreldes varasemate aastatega hinnanguliselt 5 punkti (~74 punktilt 69-le), eesti keel teise keelena lõpueksamite tulemused langesid ligikaudu 4 punkti (69 punktilt 65-le). Erinevused on statistiliselt usaldusväärsed ja kuigi ühe aasta tulemuste põhjal ei saa muutuse põhjuseid täpselt hinnata, paistab lihtsaim selgitus (st õppekorralduse muutus) olevat kõige tõenäolisem ning räägib distantsõppe kahjuks. Kui praegu, keset viiruse leviku kolmandat lainet, peaks olema meie peamine eesmärk uute õpilünkade tekkimise ennetamine, siis lähiaastate väljakutseks saab olema nende kompenseerimine ja probleemide pikaajalise kuhjumise vältimine.

Eksamid ja tagasiside

Pandeemia ja sellele järgnenud reaktsioonid eksamikorralduses (lisaks põhikoolieksamite ärajäämisele muudeti gümnaasiumi riigieksamid vabatahtlikuks) andsid muuhulgas selge signaali, et peame ühiskonnana eksamite (või üldiselt välishindamise) olemuse ümber mõtestama. Kui seaduse järgi on välishindamise eesmärk “anda õpilasele, vanemale, koolile, kooli pidajale ja riigile võimalikult objektiivset ja võrreldavat tagasisidet riiklikes õppekavades sätestatud õpitulemuste saavutatusest ja õppe tulemuslikkusest koolis ning anda riigile vajalikku informatsiooni hariduspoliitiliste otsuste tegemiseks”, siis ei ole mõistlik ega loogiline keerulistes oludes välishindamist ära jätta ning tagasisidet ja informatsiooni mitte koguda. Paraku on üldlevinud arusaam eksamitest endiselt õpilaste individuaalsete soorituste hindamine, nähtava või nähtamatu lati ületamine, mitte tagasiside haridussüsteemile ja õppekeskkonnale, mis õpilase ümber kujundatud on. 

Vaimne tervis

Kui lati ületamisena mõtestatud eksamitest loobumise või nende vabatahtlikuks muutmise otsus tulenes vaimse tervise kaalutlustest, võib seda mõista, sest vaikselt süveneva vaimse tervise kriisi vastu vaktsiine pole. Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise läbi viidud küsitlusele vastanud 238-st noorest ligi pooled tajusid eriolukorrast tingitud vaimse tervise seisundi halvenemist, kusjuures põhjustena toodi välja distantsõppega kaasnev suurenenud ekraaniaeg, vähenenud võimalused huvitegevuseks, õppekoormuse tõus ja sobiva õpikeskkonna puudumine. Haridusfoorumi uuringule vastanud lastevanematest pooled leidsid, et distantsõpe on mõjunud nende laste tervisele negatiivselt. Sama suur osa vanematest kirjeldas distantsõppe negatiivset mõju ka laste ja enda vaimsele tervisele, kusjuures sedasi vastanute hulgas oli keskmisest rohkem hariduslike erivajadustega laste vanemaid. Seega on koroonakriisis veelgi selgemalt võimendanud vajadust investeerida tugispetsialistide (sh koolipsühholoogide) väljaõppesse ja töötingimustesse.

Tajutud hakkamasaamine ja enesejuhtimine

Seni kõige põhjalikum uuring distantsõppe mõjust Eestis on tehtud Tallinna Ülikooli poolt, kus 1270-st vastanud õpetajast 50% leidis, et õpe oli konkreetses klassis võrreldes varasemaga vähem efektiivne, vaid iga kuues õpetaja hindas distantsõpet varasemast efektiivsemaks. Samast uuringust ilmnes, et “õpiraskustega õpilaste arv õpetajate hinnangul peaaegu kahekordistus; püsivate ja ajutiste õpiraskustega õpilasi oli sel ajal kokku umbes veerand õpilastest”. Kuidas hindasid enda hakkamasaamist õppijad ise? Näiteks kutseõppijate hulgas läbi viidud küsitlusest selgus, et 47% vastanutest hindas distantsõpet enda jaoks vähemtõhusaks kui tavaõpet, 43% vastanutest leidis, et tuleb distantsõppel õppimisega pigem halvemini toime, positiivse kogemuse sai alla kolmandiku õppijatest. Probleemidena toodi välja liiga suurt koormust, raskusi iseseisva õppimisega, vahetu tagasiside puudust, motivatsioonilangust, vähest enesejuhtimisoskust. Raportis toodi välja, et just “enesejuhtimiseoskused (õppimise eesmärgistamine, ajaplaneerimine, keskendumine, emotsioonide ohjamine) kujunesid üheks keskseks õppijate kaugõppes toimetuleku faktoriks” ning soovitati õpetajaid nende oskuste arendamisel koolitada. Kuigi oskus enda õppimist juhtida oli see, mis edukalt toimetulijaid teistest eristas, on positiivne, et neid oskuseid oli võimalik (ja vajalik) distantsõppe ajal arendada: 31% kutseõppijatest vastas, et nad õppisid üldoskuseid, eneseregulatsiooni ja enesekohaseid oskusi, sh ajaplaneerimist, iseseisvalt vastuste otsimist, ülesannete lahendamist ning prioriteetide seadmist. Haridusfoorumi küsitluse andmed kinnitavad, et iseseisva hakkamasaamisega on rohkem raskusi algkooliealistel või erivajadustega õpilastel, mistõttu “on igati õigustatud nooremate ja erivajadustega laste iga hinnaga hoidmine kontaktõppes”.

Lõpetame positiivselt

Kahtlemata leidub distantsõppe kogemuse juures positiivseid külgi: paranenud on õpilaste ja õpetajate digioskused, selgeks on saanud õpilaste õpi- ja enesejuhtimisoskuste arendamise olulisus, õpetajad ja lastevanemad on teinud varasemast rohkem koostööd. Kuigi selle artikli peamine eesmärk oli toetada haridusministeeriumit, koolijuhte, õpetajaid, lastevanemaid ja õpilasi, kes keeruliste oludega kohanevad ja kontaktõppe säilitamise nimel pingutavad (sh kiirtestide tegemise läbi), olen kindel, et teadlikult planeeritud distantsõppel saab ka edaspidi olema koolide õppekorralduses oma aeg, koht ja väärtus. Küll aga tuleb vältida massilist ülalt-alla koolide sulgemist (kui see pole terviseameti hinnangul pandeemia leviku piiramiseks hädavajalik) ning tunnustada neid, kes seisavad iga õpilase õiguse eest väga heale haridusele.