MIKS SA SEDA TEED?

Jaanuaris käisin ühel koolitusel, mis oli mõeldud õpetajatele, kes annavad koolis eesti keelt teise keelena. Pärast koolituse ametlikku osa kohtusin kohvilauas ühe n-ö teretuttavaga, kellel ei olnud minu praegusest tegutsemisest eesti keele õpetajana vene koolis õrna aimugi. Sellega seoses küsiski ta siira imestusega: “Miks sa seda teed? Kas pika suvepuhkuse pärast?”. Vastasin ausalt, et pikk suvepuhkus ei olnud motivaatoriks, kuna enne NK programmiga liitumist töötasin kodukontoris ja planeerisin oma aega just nii nagu hetkel vaja oli. Pigem soovin panna õpilased uskuma, et koolis käimine ja õppimine on eelkõige vajalik just neile endile, mitte emale, isale või õpetajale. Teretuttav raputas enesekindlalt pead ja ütles: “Sellest nad aru ei saa. Ma olen juba 6 aastat õpetaja olnud ja tean, mida räägin.” Noogutasin siis lihtsalt ja mõtlesin, et mina ikkagi veel usun sellesse võimatuna näivasse missiooni. Ma lihtsalt ei ole veel leidnud õiget valemit. Teine mõte oli, et sel hetkel, kui hakkan mõtlema sarnaselt teretuttavale, tuleb õpetaja amet sinnapaika jätta.Ent küsimus “Miks?” jäi mind siiski painama. Mingil hetkel kuulsin seda viimasel ajal palju esitatud küsimust: “Mida sina Eestile kingid?”. Sel hetkel tekkiski patriootlik mõte: soovin kinkida Eestile kasvõi käputäie emakeelena vene keelt kõnelevaid noori, kes ei näe oma ainukese võimalusena pärast põhikooli onu firmasse tööle minemist, vaid mõistavad, et kui nad praegu natukenegi pingutavad, siis on neil pärast põhikooli oluliselt rohkem valikuid. JA SELLEPÄRAST MA SEDA TEENGI!