Miks ei tohi ropendada?

“Nii ei tohi öelda, sest see pole ilus!” või “Nii ei tehta!”

Tuleb tuttav ette? Väljendid, mis meenuvad lapsepõlvest, mil sai tehtud midagi, mis tundus õpetajale ebasobiv või öeldud sõnu, mis pole viisakad. Aga miks nii ei tehta? Miks nii ei öelda? Miks see pole ilus? Mida see sõna tähendab? Nendele küsimustele ei vastatud. Ei vastata tihtipeale ka täna. Ja nii jäädaksegi kasutama neid kulunud väljendeid ja arutama, miks ometi ei saa õpilased aru, kui neil palutakse olla viisakad.

Kasutasin ka ise neid kulunud väljendeid, kui mõni õpilane teist õpilast roppustega sõimas. Ei osanud alustava õpetajana muud öelda. Aga see ei toiminud, mitte midagi ei muutunud … (ainus, mis muutus, oli minu täienenud sõnavara). Olukord kestis päevani, mil algklassi õpilane karjus oma klassikaaslasele "Kiss my ass!", ise teadmata, mida see tähendab. Hmm, õpilased ei teagi alati, mida kasutatavad sõnad tähendavad? Vaja teada saada. Parim meetod vastuse saamiseks tundus olevat õpilaste mini-uurimistööd.

See tähendab seda, et iga kord, kui kuulen õpilast ropendamas, palun temalt järgmiseks päevaks kirjalikult sõna tähenduse kirjeldust. Viimase veerandi alguseks on mulle kappi kogunenud arvestatav hulk häbelikult kokkumurtud mini-uurimistöid sõnade tähendustest. Selles potsessis teevad õpilased omavahel tulemuslikku koostööd. Kogenumad “uurijad” jagavad algajatele “uurijatele” soovitusi lehekülgedest, kust on võimalik sõnade tähendusi teada saada. (Arenenud on infootsimise oskus) Alati ei ole vastused olnud pädevad, pean jagama vajalikke lisaselgitusi, kuid abiks seegi. Kuulen ropendamist koridorides ja klassiruumis üha vähem ning õpilastest endist on saanud keelekasutuse korrapidajad. Aga mis peamine, nad teavad kasutatavate sõnade tähendusi.

Minu hüpotees, et õpilased ei tea alati, mida kasutatavad sõnad tähendavad, leidis kinnitust. Mida rohkem erinevaid võimalusi leiame koolis tähenduste selgitamiseks (lisaks riiklikule õppekavale), seda teadlikumad on meie õpilased. Ja ei ole nii, et mõned kohe ongi “sellised”, kes kasutavad roppusi kui sidesõnu … ei ole … kui jälgida, siis see müüt murdub.

Lisaks keelekasutusele on veel tegevused, mida “ei tehta”. Näiteks, õpilastele meeldib vahetundides istuda aknalaudadel. Need on mugava kõrgusega, hea selga toetada ning koht, kus istuda, kui ei soovi olla põrandal. Tegelikkuses ei ole see meie koolis aga lubatud. Miks? Kindlasti on põhjusi mitmeid, kuid mina sain teada, et aknalaudadel istudes toetatakse jalad radiaatoritele, mis saavad seeläbi kahjustada. Selge, arusaadav. Nii lihtne see ongi, jaga seda infot õpilastele ja nad mõistavad.

Kool peaks olema koht, kus saadakse vastused küsimustele, selgitusi arusaamatutele teemadele ning õpitakse seeläbi iseseisvalt õigeid vastuseid leidma. Õpetajatena oleme olemas, et olla selle oskuse omandamisel juhendajaks. Sealjuures ei saa olla manitsev, käskiv, kurjustav, pigem ikka mõistev, hooliv ning selgitusi jagav.Soovin koolidesse rohkem julgust küsida miks-küsimusi ning tahet neile vastata!