Metsalapsed ja linnalapsed

ehk elust Ida-Virumaal, laante ja lageraiete, looduse ja lootusetuse, rabade ja kaevanduste piirpinnal - ühesõnaga Maidla Põhikoolis.Ma teen lühidalt, sest vaba aega on vähe ja ma tahaksin täna teha valmis vähemalt mõned kontrolltööd järgmiseks nädalaks. Aga piisavalt pikalt et üldine kirjeldus oma eluolust edasi anda.Ma arvutasin kokku, et mul on täpselt 44 õpilast, 44 unikaalset noort inimest, kellel kõigil on jutustada oma lugu. Õnneks on mul mingil määral aega neid lugusid ka kuulata. Tuleb tunnistada, et mina ei pea töötama klassidega, mul on õpilased, ükshaaval. Neid on ju nii vähe! Kujutate ette viienda klassi tundi kuue õpilasega?! Ja neid kõiki huvitab loodus ja nad kõik tahavad mängida. Loomulikult on oma osa ka sõltuvusfaasil, aga uudishimu ja positiivset vaimustust maailma vastu ei suuda tekitatada ka sõltuvusfaas. Umbes kolmandik mu õpilastest tuleb Kiviõlist ja ülejäänud "metsast." Teised õpetajad kutsuvad neid hellitavalt "metsalasteks." Ja seda nad on. Igal hommikul korjab buss nad määramatult inimtühjest paigust üles ning veab nad valla keskele kokku. Vanasti oli koolil internaat ka. Siis kui teed olid halvemad. Räägivad, kuidas kitsed aias käivad ja kuidas nad isaga on jahil käinud või suure lumega kooli ei pääse... Millised suurepärased elud? Praegu nad seda ilmselt veel ei tea. Praegu nad veedavad oma aega "Savala noortekeskuses" ehk ühe küla bussipeatuses ning reidis. Aga see sügavus, mille nad sealt metsast endaga on kaasa saanud, seda on reidil väga raske ära võtta. Ja ka Kiviõli lapsed on väga toredad. Natuke võib-olla otsekohesema ütlemisega, rohkem poose: linnaelu, mis teha.Minu kabinet on niisiis heleroheline ja vaatega mõisaparki. Kaugemal paistavad põllud ja päris kaugel Aidu karjäär. Kaevandamine on põhiline small-talk teema siinkandis. Kelle külla laiendab Eesti Energia ennast järgmisena? Not in my back yard (NIMBY) süsteem toimib. Ja ma toetan kohalikke täiel hool.Ida-Virumaa tervikuna hoiab oma uusi elanikke. Käisin Ida-Viru noorte õpetajate vastuvõtul, kus soovitati meil kuskilt mujalt kaasa leida ja see ka sinna elama kutsuda "Meil on noori ja tegusaid inimesi alati vaja!" Ka vallas on väga aktiivsed ja toetavad inimesed. Näiteks. Minu naaber on portugallane - ja miks? Sest vald organiseeris endale EV kaudu vabatahtliku. Tore ju! Ilus tõmmu poiss, kellesse pooled minu tüdruk-õpilastest armunud on, elab minu kõrval korteris. Õigemini, meil on peaaegu et liitkorter. Ühise esikuga. Samuti olen ma käinud juba koolitusel ja infopäeval, mida Ida-Virumaa keskkonnaamet loodusõpsidele korraldab. Varsti pean mõisa pargi kohta ka õppeprogrammi üllitama. Selle veerandi viimasel päeval sõidan ainesektsiooniga Tallinnasse teatrisse. Elu käib ja täiega. Kui keegi kahtlustab, et maakoolis on igav, vähe sündmusi, vähe liikumist, siis ekiste, seltsimehed, eksite sajaga!Ahjaa - minu kodu. Ma elan ju vallakorteris. Siukses kolhoositaride paneelikas. Kahekorruseline. Purtse jõgi voolab umbes 25 m kauguselt mööda. Hoovis pargib traktoreid. Mõnel on aiamaa ka seal samas. Vastasmajas elab pool kaheksandat klassi. Hommikul sõidan rattaga kooli, tunnid algavad 8.40. Õpilased küsivad vahel, et miks ma autoga ei käi, kui mul see juba olemas on. Aga miks ma peaksin?Üldiselt - kui keegi - siis just mina olen kõige suuremas sõltuvusfaasis (ja mitte mu õpilased), sest ma tõesti armastan neid kõiki. Nad teevad oma tobedaid fallosenalju ja segavad tundi, aga see ongi ju normaalne noor olemine? Eriti tore on see, kui mõni "ujub" minu klassi siis, kui algamas on hoopis mõne teise klassi tund. "Õpetaja, mis me täna füüsikas teeme?" "Õpetaja, mis täna loodusringis tehakse?" "Tere, õpetaja." "Mida viies klass tegema hakkab?" "Õpetaja, .... " Mõni noormees on üsna otsekohene "Õpetaja, ma tulen täna teie juurde sööma!" (tema elab mu vastasmajas muide ka, ükskord ronis peaaegu aknast sisse). On veel üks õpilane, kes tunnis käitub täielikult kaootiliselt, aga pärast tunde tuleb ja istub mu klassis ning räägib maailma asjadest. Vaatab oma suurte uudishimulike siniste silmadega ja arutleb... Millal see tundidesse kandub, on raske öelda, aga need on siiski minu rõõmud.Nojah. Selline on siis minu elu õpetajana. Ega kõik nii roosiline ju ei ole. Rasked hetked on ka, aga praegu kaalub muu eufooria raskused veel üle.  Üldiselt olen ma väsinud ja õnnelik.Ahjaa. Üleeile olid Maidla bussipeatuses kanad. Ei tea kelle omad need jalga olid lasknud, igatahes üsna koomiline vaatepilt. Kui kellelgi on vana fotokas üle, võite mulle saata, siis ma saan neid kanu ja traktoreid, savala noortekeskust ja muid kultuurilooliselt üliolulisi nähtusi pildistada. :)