meie perekond

Karl ütles reflektsiooniringis, et tema võtab kaasa tunde, et me pole mitte organisatsioon vaid perekond. Täna õhtul, kui me Uuemõisas pannkoogiõhtut pidasime ja kõikvõimalikel teemadel vestlustesse sukeldusime, samal ajal mustikaid, kondentspiima, vaarikamoosi, astelpajumoosi, šokolaadikreemi jm uskumatult häid asju pannkookidele kuhjasime, mulle tundus, et me olemegi natuke kohal. Me olemegi perekond. Natuke kiiksuga ja vanemaid pole kunagi kodus, aga ikkagi. Ja kallid 1. ja 2. lend, me tundsime teist puudust! Loodetavasti saame mõnel üritusel veel tutvust teha ja kokku sulada. Peremudel, milles mina kasvanud olen, on mind õpetanud, et üks perekond saab tõeliselt hästi toimida vaid siis, kui piisavalt tihti ühise laua taha sööma istutakse.