Lohutuseks kõigile entusiastlikele noortele õpetajatele, kes taipavad õppeaasta lõpus, et ei olegi suutnud oma õpilastest ekstra-tublisid ennastjuhtivaid õppureid kasvatada (kuigi väga tahaks)
16. aprill. Õppeaasta lõpuni on jäänud 7,5 nädalat ning õpilaste motivatsioonitase näib olevat pöördvõrdelises seoses välistemperatuuri tõusuga. 1. september koos värskete ideede ja eesmärkidega on jäänud mägede taha ning ületada on jäänud veel viimane künkake. Või ka kuristik, kuidas kellelgi. Igatahes, sihtkoht on juba silmapiiril paistmas ning sinna jõudmiseks tuleb veel viimased jõuvarud koondada. Paratamatult tekib tahtmine selja taha vaadata, et näha, kui pika tee siis õieti läbi käinud oled. Mägedes on see põnev fenomen, et tegelikult ei tundu kaks tippu teineteisest kuigi kaugel olevat, aga kui päriselt astuma hakkad, saad aru, et silmamõõt on petlik. Nii on ka tagasi vaadates – oled juba pikalt teel olnud, aga samas linnulennult vaadates kuigi kaugele jõudnud polegi.
Minul on õppeaasta lõpus natuke sarnane tunne. Pidev rühkimine võtab juba veidi võhmale, aga kui tagasi vaatan, siis tundub, et polekski nagu suurt tehtud saanud. Ikka tuleb ette hetki, kus juba varem õpitud teema juurde tagasi pöördudes näen loodetud taipamisrõõmu asemel õpilaste silmis vaid küsimärke, halvemal juhul tühjust. Vahel tekib suisa peaga vastu seina jooksmise tunne. „Noh, eks ole see ka omamoodi treening,“ mõtlen endamisi, „ning füüsiline aktiivsus on ju ometi see, mis vabastab kehas heaoluhormoone; see omakorda soodustab keskendumist ja aitab seega õppimisele kaasa. Järelikult aitab pidev peaga vastu seina jooksmine meid lõppkokkuvõttes targemaks teha.“ Itsitan veidi omaette ning otsustan mitte enda vastu liiga karm olla.
Tegelikult õppimine ongi ju raske, aega- ja pingutustnõudev. Mina annan küll oma panuse, et arendada oma õpilastes õpioskusi ning erinevaid ainealaseid ja üldpädevusi, kuid ma ei saa eeldada, et suudan igal aastal klassitäite kaupa lapsi õppimise usku pöörata. Seda, kuidas keegi koolis tegutseb, mõjutavad suuresti veendumused ja harjumused, mille omandamine algab juba varases lapsepõlves ning mis võetakse üle täiskasvanutelt, kes ei pruugi ise ka õppimises suured asjatundjad olla. Kui lapse peas on juurdunud uskumus, et õppimine on miski, mis tuleb lihtsalt ära teha, selleks et suurena tööd leida, on päris raske panna teda nägema õppimist kui eneseteostust ja pideva arengu protsessi.Igasugune paradigmanihe võtab aega, vahel lausa põlvkondade jagu.
Mäletan, kui millalgi üheksakümnendatel hakati rääkima turvavööde kasutamise olulisusest. Olin siis laps ja mind ajas kohati lausa segadusse, et millal siis peab selle turvavöö kinni panema ja millal mitte. Öeldi, „Kui politsei tuleb, siis peab turvavöö kinni olema,“ ning see mõtteviis on mõnedes inimestes ikka veel sügavalt juurdunud. Nägin hiljuti maaliinibussis vanemat naisterahvast, kes istus esiistmel, tõmbas turvavöö kergelt üle kere ning hoidis seda otsast käega kinni, samas kahtlevalt ringi vaadates. Selline tegemine tegemise pärast, et vältida karistust. Samas on noorema põlvkonna jaoks saanud juba enam-vähem enesestmõistetavaks, et enda elu kaitsmiseks tuleb turvavöö kinnitada. Mina igatahes usun, et sarnane paradigmanihe on toimumas ka hariduses, kuid see võtab veel veidi aega, et vanemad ja vanavanemad hakkaks harjumuspärase „Mis sa täna hindeks said?“ asemel küsima „Mida sa täna õppisid?“ või „Milliseid väljakutseid sa täna kogesid?“. Küll siis asendub ka see tühjus õpilaste silmis siira uudishimu ja teotahtega.
Oma kogemuse põhjal võin kinnitada, et õpilased küsivad ka ise järjest rohkem, miks me midagi teeme. Sageli on nende hääles küll tüdimuse ja vastumeelsuse noot, kuid õpetajale võivad need olukorrad siiski olla võtmetähtsusega. Oluline on mitte võtta kaitsepositsiooni ja asuda oma aine tähtsust õigustama, vaid olla aus ning aidata õpilastel päriselt mõista, miks mingi teadmise või oskuse omandamine oluline on. Vahel on see päris ebamugav ja säärane kahtluse alla seadmine võib tunduda õpilaste poolse rünnakuna, kuid ega sisulised muutused leiagi tavaliselt asetmugavustsoonis.