Kummitab

Teate! Ükskõik kui palju ma virisen, vahelt tulevad ikka sellised edud, et ei usu isegi. Muidugi õnnelik ei saa lõpuni keegi kunagi olla ja sellele õnnele lisandub mingi jama. Aga no ma ei paneks negatiivset siinkohal üldse tähele.Mõnikord tundub et  ma püüan panna lapsi armastama oma ainet ilma asjata, sest ei saa ju kõik seda armastada...AGA...Näiteks täna tuli konsultatsioonile üks armas kuuenda klassi tüdruk, kes mitte iial ei teinud minu tundides midagi. Muidugi võttis ta lõngad-vardad kaasa, aga ma kunagi ei näinud, et sellest midagi välja tuleks. Ükskõik palju ma näitasin, seletasin, palusin, vastas ta: see pole minulik, mulle ei meeldi, ma ei oska. Ta lihtsalt ei viitsinud tööga tegeleda. Selle asemel, et midagigi katsetada, lobises ja viskas nalju, leides miljon põhjust miks ta ei peaks tegelema ainega. Kujutage ette, peale minu palveid, mis on olnud juba sada korda üteldud ja ma juba andsin peaaegu alla, tuli ta ootamatult konsultatsioonile. Ja mis te arvate...20 minuti pärast ma kuulsin: MA SAIN ARU! MA OSKAN!....järgmine samm, ja jälle: MUL TULI VÄLJA!Lõpuks ta tegi ära sellise ülesande, mida ei oska teha kohe ka sellised lapsed, kellel on kindel 4 minu aines sellises vanuseastmes.Ma ei saanud uskuda...ja muidugi kiitsin. Mõnda aja pärast, kui veendusin, et tõesti teadmine ja oskus kinnistus, pakkusin talle kodus jätkata, aga ei, tal oli nii õnnelik nägu! ja ta istus minuga koolis kella viieni, niikaua kui lahkusin mina.Samal päeval mõne tunniga varem, huviringis, viienda klassi tüdruk katsetas heegeldamist, värvivahetust. Näitasin mitu korda ja peale mitut katset ma kuulsin : VAADAKE, MUL ÕNNESTUS, ÕNNESTUS! MA SAIN ARU!Issand...kui keegi saaks ette kujutada mis muusika minu kõrvadele see on...need on maailma parimad sõnad: "MA SAIN ARU!" Tihedamini ja tihedamini viimase aja jooksul kummitab mind see lause, see emotsioon (ükskõik mis sõnastuses), mis kõlab mu peas erinevate laste häältega. Kas see tähendaks, et me lastega oleme õigel teel ja ma ei tohiks alla anda oma palvetega ja läbirääkimistega?Ja ma sain aru mis mind tegelikult kummitab: just see sama sõna, paljudest, mis olid kirjutatud väikestele paberikestle ühe ülesanne raames Haapsalus, kui pidime omavahel vahetama emotsioone. Mäletate? Ma vahetasin välja kõike mis mul oli, aga  see oli ainus, mida kellegile ei pakkunud...paberi peale oli kirjutatud: AVASTAMISRÕÕM :)