Kuidas Noored Kooli mõtestab õppijakeskset õpet
On väga palju sõnu ja paberit kasutatud, et arutada, mida peaks kool ühele noorele inimesele kaasa andma. Ja täiesti eraldi küsimus on, kuidas seda teha. Selles kirjatükis siin ja seekord ei peatu ma küsimusel, mida peaksime koolides õpetama, vaid jagan Noored Kooli kogemust, kuidas seda teha.
Kõigepealt on minu arvates oluline märgata, et õpetatakse õpilast, mitte ainet. Õpilane on kooli kõige olulisem inimene. Tema vajadused, ootused, võimed ja omadused peaksid dikteerima, mida ja kuidas õpetatakse. Teiseks tähendab õppijakeskne õpe minu jaoks, et õppija juhib oma õppimist ise, ehkki kindlasti näeb see erinevates vanuseastmetes ja ainetundides erinev välja.
Paar aastat tagasi puutusin kokku printsiipide kogumiga, mida nimetatakse universaalselt kujundatud õppimiseks. See on pärit Ameerika Ühendriikidest ja alguse saanud hoopis arhitektuurist, kus hakati küsima, kuidas disainida hooneid nii, et nad oleksid kõigile ühtmoodi hästi ligipääsetavad. Universaalselt kujundatud õppimine (Universal Design for Learning – UDL) küsib seda sama küsimust hariduses: kuidas teha oodatavad õpitulemused kättesaadavaks ühtmoodi kõikidele õpilastele? Kuidas põigata mööda võimalikest takistustest?UDL ammutas vastuseid neuropsühholoogiast ja sõnastas rea printsiipe, mida järgides aitavad õpetajad igal õpilasel edasi jõuda tema teel olevatest takistustest hoolimata. Kõige olulisem on esitleda infot erinevatel viisidel, kaasata õpilasi erinevatel viisidel ja pakkuda erinevaid võimalusi, kuidas õpitavat harjutada ja õpitut demonstreerida. Õpetajalt eeldab see väga head õpilaste tundmist, planeerimist ning pidevat mitmesuunalist tagasisidestamist, kuid see vaev on end väärt. Iga õpilane saab eduelamuse ning omandab õpitava palju tõenäolisemalt ning rõõmsamalt. Kusjuures, üsna palju UDList on Eestis juba tuttav. Need, kes on kokku puutunud Hea Alguse, kujundava hindamise või lõimitud aine- ja keeleõppega, mõistavad kiiresti, et hea kraam on lihtsalt veidi teisiti serveeritud.
Õppijakeskse õppe printsiibid
“Universaalselt kujundatud õppimine” keerab eestlase keelele sõlme peale ning ei anna edasi seda, milles on tema iva. Oleme hakanud kasutama terminit “õppijakeskne õpe” ja neid printsiipe ka alustavale praktikule käepärasemaks teinud. Avan kohe lähemalt, mis on igapäevases õpetajatöös oluline ja kust pihta hakata.Õppijakeskne klass on see klass, kus õpilane juhib oma õppimist. See tähendab, et õppijad tunnevad ennast kui õppijaid ja teevad valikuid vastavalt enda tugevustele ja/või arenguvajadustele. Lisaks tunnevad õpilased ka üksteist hästi ning kasutavad teadlikult klassikaaslaste tugevusi koos õppimisel. Õpilased hoolitsevad üksteise eest: kellelgi ei lasta maha jääda, kedagi ei segata. Väga oluline on, et õpilased saavad osaleda tunni või tegevuste eesmärkide seadmises, nende suunas liikumise jälgimises ja tulemuste hindamises. On loomulik, et õpilased küsivad abi, kui seda vaja on, õpetajalt või kaaslastelt ning reflekteerivad ja analüüsivad oma edu või ebaedu põhjuseid ning otsivad lahendusi. Õppijad annavad konstruktiivset tagasisidet õpetajale ja kaaslastele ning otsivad tagasisidet endale.
Kuidas sellist klassiruumi ära tunda?
Küsi, kuidas kujunes selle tunni sisu. Õpetajal peaks olema plaan, mis lähtub õppekavast ning õpilaste iseärasustest, ning õpilased teevad valikuid selle plaani sees lähtudes oma eesmärkidest, eelistustest ja vajadustest. Küsi, kas tunni eesmärgid saavutati. Õpetaja ja õpilased peaksid tunni lõpuks teadma, kuhu nad jõudsid. Kui mõni õpilane ei saavutanud tunni eesmärke, siis õpetaja ja õpilane peaksid teadma, mida ses osas edasi teha. Küsi, kelle häält on kuulda. Võiks olla kuulda õpetaja ja kõikide õpilaste hääli ja mitte läbisegi ja korraga, vaid kordamööda ja arutamas sisuliselt olulisi asju. Küsi, millest räägitakse. Üksteisele, sh ka õpilaselt õpetajale ning vastupidi, antakse julgelt edasi- ja tagasisidet, üksteist julgustatakse ning toetatakse, kellel vaja, küsib abi, ja teised aitavad hea meelega.Tegevused, mis sellise klassiruumini jõudmiseks teha tuleb, on üsna konkreetsed. Siin ei ole midagi sellist, mida üks tugev praktik juba ei teeks.
Õpi oma õpilasi tundma (vii läbi eelhindamine ja uuri nende õpiharjumusi ja -eelistusi) ning sea eesmärgid neid arvesse võttes ja õpilasi kaasates.
Anna õpilastele pidevalt nii üksi kui ka grupis võimalusi refleksiooniks (kasuta järgmisi küsimusi: Kuidas ma kõige paremini õpin? Miks läks hästi ja miks? Mis ei tulnud välja ja miks? Mida saan paremini teha? Milles olen kõige osavam? Mida on mul vaja veel õppida või harjutada?).
Anna õpilastele valikuid ses osas, kuidas nad õpivad (kust tuleb uus teadmine või oskus?), harjutavad (mil viisil saavad uusi teadmisi või oskusi kinnistada?) ja teadmisi-oskusi väljendavad (kuidas kontrollida või hinnata, et uus teadmine või oskus on omandatud) ja reflekteerige, kuidas tehtud valik toetas õppimist.
Hoolitse selle eest, et õppetegevus oleks tähenduslik ning piisavalt väljakutset esitav (kellelgi pole igav): loo seosed “päris” eluga, varem ja edaspidi õpitavaga, kasuta õppemeetodeid, kus õpilane loob ise aktiivselt tähendust ning juhib oma õppimist (nt projektõpe), vajadusel paku ülesandeid erineval tasemel, vormis või sisuga.
Sõnasta õppeaasta, teema, veerandi ja tunni eesmärgid õpilasi kaasates või koos nendega. Sea koos õpilastega kriteeriumid, mille alusel hinnatakse eesmärgi või õpitulemuse saavutatust ning anna õpilastele võimalus ise oma edusamme hinnata.
Anna õpilastele sisukat ja edasiviivat tagasisidet ning küsi neilt seda sama endale, vajadusel muuda oma praktikat ning räägi nendega sellest (ole eeskujuks!).
Minu kogemus alustavate õpetajate toetajana on õpetanud mulle seda, et vähemalt sama oluline sellega, mida õpetaja teeb, on ka, kuidas ta seda teeb. Ja õpetaja käekirja kujundavad tema uskumused enda, õpetaja rolli, õpilase ja õppimise kohta. Väga hea õpetaja, kelle klassiruumis iga õpilane õpib ja tunneb end hästi, on see, kes usub igasse õpilasse ning on valmis iga õpilase nimel pingutama. Ta otsib viise, kuidas toetada iga õpilase edasijõudmist, mitte ettekäändeid, miks alla anda. Väga hea õpetaja tunnustab pingutust, seab kõrged ootused igale õpilasele ning suhtleb lugupidavalt iga õpilasega. Väga hea õpetaja võtab vastutuse iga õpilase edasijõudmise eest ning otsib tagasisidet, et toetada oma õpilasi veel paremini.
Õppijakeskne õpe tähendab ka seda, et kui meil mingil põhjusel tekib vajadus teha vahet oma headel ja väga headel õpetajatel, siis kriteeriumiks on õpilaste edusammud ja tagasiside. Ja kuna õpetaja ei saa lakata kunagi õppimast, siis on ka õppimise ajendiks õpilaste edusammud (või nende puudumine) ja tagasiside. Õppijakesksus ei tähenda seda, et õpetaja on ebaoluline või kõrvaline tegelane, vaid ta jääb ikkagi vastutavaks protsessi juhiks. Oluline on siin see, kuidas see õpetaja-juht vastab miks-küsimustele. Kui selle vastuse sees on tema õpilased koos oma erinevuste, vajaduste ja ootustega, on tegemist õppijakeskse õppega.
Loe siit, kuidas Noored Kooli õpetajad õppijakeskset õpet rakendavad.