Kuidas muuta haridusega seotud uskumusi?

Kuulates arvamusliidreid või poliitikuid Eesti haridusest rääkimas, jääb tihti kõrvu jutt Eestist kui maailma parima haridusega riigist. Kahtlemata võime uhkustada välispoliitilisel areenil oma kõrgete tulemustega PISA testides või väga heal tasemel kõrgharidusega. Siiski on Eestis väga palju lapsi, kes on küll osa sellest süsteemist, kuid kelleni meie maailma parima hariduse hüved ei jõua. Usun, et selle taga on väga palju põhjuseid, kuid üks olulisemaid on õpilase enesekuvand ja haridusega seotud uskumused. 

Uue õpetajana on äraütlemata raske kuulda, kui paljud õpilased räägivad endast negatiivse alatooniga. “Ma ei oska”, “ma ei saa nagunii selle ülesandega hakkama” ja “ma olen lihtsalt loll” on mõne õpilase jaoks nii igapäevane mantra, et nad ei kahtle selle õiguses enam karvavõrdki. Usun, et pole ühtegi inimest, kes on sündinud siia ilma teadmisega, et nad on rumalad või saamatud. Ükski laps ei anna ju enne alla, kui ta on õppinud kõndima või rääkima. Järelikult peavad õpilaseid neid lauseid kuskilt kuulma ja omaks võtma. Arvan, et siin peaksid endale otsa vaatama kõik täiskasvanud nende noorte ümber, kes on juba põhikoolis kaotanud enda võimetesse usu. Lapsed ja noored on ülimalt tähelepanelikud ja saavad pidevalt täiskasvanute sõnadest ja käitumisest signaale ja tagasisidet oma olemuse ja väärtuse kohta. Kui laps saab täiskasvanutelt enda ümber järjepidevalt tagasisidet, et tema võimetesse ei usuta, ei usu ta varsti enam ka enda võimesse õppida ja areneda. See aga omakorda mõjutab nende noorte minapilti ja haridust. Õpilased, kes on omaks võtnud uskumuse, et nende teadmised on midagi püsivat ja muutumatut, annavad kiiremini alla raskete ülesannete lahendamisel. Madal tajutud võimekus viib lõpuks selleni, et õpilane isegi ei proovi raskemaid ülesandeid lahendada, sest ta kardab eksida ja läbi kukkuda. 

Enesemääratluspädevus, ehk suutlikkus hinnata adekvaatselt oma võimeid, on üks põhikooli eesmärkidest ehk iga õpetaja kohustus on seda oma õpilastes arendada. Alustava õpetaja elu möödub suuresti tundide planeerimise, töökavade täiustamise ja õpikute lappamise virr-varris ja selle kõige sees on lihtne kaotada silme eest suurem pilt ja kaugem siht- kuidas anda igale õpilasele oma klassis väga hea haridus. Seda saab õnneks teha alguses ka väikeste ja lihtsate meetoditega. Näiteks on ülimalt oluline, et õpilased tunneksid, et vigade tegemine on oluline osa õppimisest, mitte midagi häbiväärset. See julgustab õpilasi katsetama ja proovima ning tõstab nende enesehinnangut. Samuti tunnen, et minu sundlauseks on selle paari nädalaga juba muutunud “oskad ikka” ja “tead ikka” vastuseks igale enesekriitlisele sõnakõlksule, mis kõlab õpilaste suust. Oluline on peale seda siis ka õpetaja suunamisel jõuda selle õpilasega õige vastuseni, kes arvab end mitte midagi teadvat. See annab õpilasele iga kord pisikese eduelamuse ja lõhub tükk tüki haaval seda minapilti, mis on neid siiani takistanud pingutamast ja oma arengut nägemast. 

Usun tingimusteta, et iga noor Eestis väärib ja on suuteline saama väga head haridust. Õpetaja roll on märgata neid õpilasi, kes veel enda kohta seda ei usu ning iga tund natuke selleks ära teha, et seda uskumust muuta.