Kui ma oleksin 15....

...siis kas minu praegune elu tunduks mulle äge?(see on minu isikliku rahulolu indeksi põhiküsimus)Täiesti aus vastus: Jah, täiega!(Ja suuresti tänu sellele, et ma tegin eelmise aasta varakevadel selle ootamatu ja hullumeelse otsuse kandideerida Noored Kooli programmi ja õpetajaks hakata. Sest tsiteerides iseennast oma lõpuraamatust: "Ma ei suudaks endale mitte kunagi andeks anda - ei, mitte aeglast enesetappu - vaid ideaalide unustamist." Kes luuletusi loeb, teab, keda ma toona parafraseerisin.Ja mitte mõista mind valesti! Ma töötan nagu loom, raha on otsas, lähisuhete loomise olen mõneks ajaks tahaplaanile lükanud...  Ka täna on minu peale solvunud paar inimest, ma olen ise vihastanud ja tüdinenud, palju asju on nässu läinud ka. Aga selle näo eest, mida üks seitsmendik pliinitraadi ja kaaliumjodiidi kokkuvalamisel tekkinud reaktsiooni peale tegi, said vaevad jälle tasutud. Ma olen iseenda peremees. Mul on maailma kõige loomingulisem töö. Ma saan tohutult tuge oma kaasvõitlejatest - sügav kummardus meie lennule, koolitajatele jt NK inimestele). Ma olen viimase paari kuu jooksul lõpuks ometi Newtoni seadused päriselt selgeks saanud. Elu on kingitus. )(( Palun, Triin, see on minu veebruari postitus :D ))