Kool ongi vangla

Mul oli täna (taas) kokkupuude reaalsusega. Poiste maailm koos oma kakluste ja "õiglusega." Diskussioon teemal - miks mitte noorteka taga üksteisel nägusid üles lüüa kestis ca pool tundi ja päädis... Raske öelda millega. Minu murtud südame ja abitusega ilmselt. Detailidesse osaliste huvides siinkohal ei langekski.Jah, ma tean, et me ei saagi alati aidata ja - hoolimata toredatest edulugudest jääb paljutki meie ümber kandiliseks, raskestiseeditavaks ja jõhkraks. Aga ikka on keeruline sellega leppida. Eks ma räägin nendega jälle homme. Ja ülehomme. Ja siis veel. ja veel. ja veel. jne.Eks ma teen muid asju ka, aga kas ma suudan neile selgeks teha, et vägivald sünnitab vägivalda, peksmine pole mehelik ja et leppimine ja õigel hetkel tagasi astumine (siia võiks tuua näiteid alpinismist) on kõige suuremad tugevuse ja küpsuse märgid? Kas seitsmenda klassi poisid peavad küpsed ja tugevad olema?  Kas mina olen piisavalt küps ja tugev, et seda neile rääkida?Ilmselt peaksin rõõmus olema, et olen ainuke õpetaja, kelle kõrvu kuuldused nende "vahvatest" ajaviidetest üldse jõudsid...