Kõik on omad

Mina tahaksin kirjutada selles, kui üllatavalt kiiresti saavad ninapidi koos olemisega "nendest" lastest meie omad. Minu õpilased Meremäe koolist osalesid Noortekohtumiste projektis koos Kiviõli Vene kooli lastega ning paljud neist tutvusid esimest korda n-ö võõraste lastega ja puutusid esimest korda kokku sellega, et kõik lapsed ei saa aru eesti keelest ning ei ole pärit nendega samast piirkonnast. Kogemus oli täiesti elumuutev nii mulle kui ka kõigile minu õpilastele. Esimesel ööl Kiviõlis lahistasid peaagu kõik lapsed nutta: võõras kool, müra, võõrad lapsed, kes tunnevad ennast vabalt ja mõnusalt, imelik klass, voodi asemel matt ning koju ei saa. Draama. 90 protsenti neist oleks sel õhtul ilmselt koju läinud, kui oleks saanud. Mina vist kaasa arvatud :) Kaks päeva hiljem oli projekti raamistik tuttavam, ehkki sama kurnav: pidevad grupitööd, kus peab osalema, pidev tõlkes kaotsi minek, arusaamatused. Esimene käik oli superhea selleks, et minu lapsed üksteisele toeks olemist õpiksid, siis tekkis meie grupp, kellega nüüd igaüks neist oleks valmis minema kuhu iganes. Ebalevat sõprust hakati pidama ka gruppide vahel, ehkki see läks algul üle hiigelkivide ja kändude. Taustsüsteem tundus liialt erinev. Kiviõlist saabudes ei olnud ka kindel, kas need samad õpilased projekti jätkus kaasa lüüa tahavad. Üllatuslikult hakati kohe pärast esimese väsimuse vaibumist planeerima, mida siis teha kui "kiviõlikad" tulevad ning lapsed inspireerusid aina enam. Taheti näidata oma kodu, hobisid, õpetada tantse ja teha nii, et külalistel oleks hea. Impressive.Kohe kui Kiviõli lapsed saabusid, oligi selge, et kamba tekkimiseks piisab kümnest napist päevast ööd ja päevad koos mängude ja grupitööde tegemisest. Emakeele baasil erinevused ei torganud enam silma: kes sõbrustasid, said hakkama ja õppisid lisa. Ja endalgi ununes ära, kes oma, kes võõras. Nuttu ja paukuvaid uksi kostus sama tihti kui naeru ja hullamist (ehk siis palju-palju vähem kui enne) ning kõigil silmad särasid. Valmisid tantsud, laulud, teatritükk, maskid ja õpetati üksteisele uusi asju. Pühapäeval, kui Kiviõli omad ennast bussi pakkisid, olid silmad vees kõigil lastel ning mulle öeldi, et järgmine projekt PEAB olema samade lastega. Kümme päeva varem ei olnud nad isegi üksteise olemasolust teadlikud. Magic. Ja mina olingi Noortekohtumiste usku pööratud. Nii lihtne see ongi, kõik on omad. :)