Kana või muna? (E)-õppe A-vitamiinidest
7. novembril toimus Talllinna Realkoolis Noored Kooli mõttetuba „A-vitamiinid (e)-õppes“.Käisin sellel toredal üritusel kohal ja tekkis järgmine küsimus: kas teooria enne ülesannet või ülesanne enne teooriat?Kas on üldse mõtet midagi õpetada enne, kui õpilastel on juba ees probleem, mille lahendamiseks antud teadmisi vaja läheb?Küsimuse tõukejõuks oli Tallinna Tehnikaülikooli professori Vello Kukke suurepärane, kaasahaarav esitlus.E-õppe keskkond, millega ta meid kõiki ära võlus oli üles ehitatud ülesannete lahendamisele ja läbimõeldud tagasisidestamisele.Iga ülesande puhul on määratletud, mis ’kompusid’ see sisaldab ja vastavalt õppija tulemusele muutus tema kompetentsi taset näitav skeemi.Vaadake kui ilus!
Muuhulgas rehkendas programm tulemusse ka „aja möödudes unustamise“ koefitsiendi. Õpilastel on võimalik kogu aeg oma saavutatud taset jälgida erinevate graafikute abil. Seejuures on õpilasele jäetud vaba valik, kas panna materjali läbimise järel hinne lukku või töötada oma kompetensi kallal edasi (viimast, muuseas, teeb valdav enamus!!!)Iga ülesande kõrval oli olemas ka kogu teoreetiline materjal, mis antud ülesande lahendamiseks vajalik.Ja siin ongi konks. Professor Kukk nentis, et alguses olid nad üritnud anda tekste, loenguslaide, videoloenguid jms teoreetilist materjali kõigepealt, enne ülesandeid. Tulemus: seda materjali tavaliselt isegi ei vaadatud! Nüüd aga, kui ülesanne juba silmade ees ja ehk isegi esimene läbikukkunud katse selja taga, asuvad üliõpilased õhinal lugema ja uurima – lähtudes juba konkreetsest lüngast, teadmiste vajadusest.Kõik toimib õhinapõhiselt, sest suudame ülesannete/probleemide endaga seda õhinat tekitada?Oleks võinudki toreda avastusega rõõmsalt ja rahulikult koju minna, kui pilti poleks segasemaks ajanud väike videolõik, mis tõi kuulajateni „tagurpidi klassiruumi“ printsiibi.Kuidas see käib?Seletan 3. lennu Kärdi praktilise kogemuse põhjal. Matemaatika õpetajana tundis ta, et liiga palju tunniaega kulub uue materjali esitlemisele ning siis tuleb harjutamine õpilastel kodus ette võtta. Samas, just harjutamise ajal oleks õpetaja tuge ja individuaalset abi rohkem tarvis.Kärt leidis, et teooriat võib esitada ka Khan Academy loengute abil nii, et iga õpilane võtab materjali kodus läbi oma tempos, vajadusel mitu korda – vajutades pausi või tagasikerimise nuppu just siis kui temal tarvis.Siis saab tunnis kohe asuda asja kallale: õpilased esitavad küsimusi segaseks jäänud punktide kohta, asutakse uut teamist harjutuste abil rakendama ja õpetaja saab selles faasis kõigile toeks olla.Nii et kuidas see nüüd siis on? Kas kõigepealt teooria, või kõigepealt probleem?