Irina sõnavõtt Presidendi Kärajatel

Tervist, austatud president, daamid ja härrad!Mul on hea meel esineda täna teie ees ja jagada teiega enda ideid ja kogemust hariduse valdkonnas.

Minu nimi on Irina Gross. Olen Pae Gümnaasiumi tööõpetuse ja kunsti õpetaja. Õpetan koolis teist aastat Noored Kooli programmi kaudu. Sellest programmist räägin detailsemalt natuke hiljem.

Oma kõnes puudutan ma järgmisi teemasid:

1.    Mis on valesti tänapäeva koolis? Mida saaks teha selleks, et olukorda parendada?2.    Kuidas on võimalik saada noor loov inimene kooli?3.    Mida teha selleks, et noor loov inimene kooli jääks?

Kui meie teemaks on täna hariduse kvaliteet, siis alustan sellega, et ka minu isiklik õppimiskogemus koolist ütleb seda, et tänapäevane kool on kaugel ideaalist.

Muidugi, tänases kontekstis on tekkinud koolidevaheline konkurents, kus iga kool püüdleb selle poole, et luua paremaid tingimusi õpilaste jaoks, et saada endale suuremat arvu õpilasi. Nagu on teada – õpilaste arvuga on seotud kooli sissetulek.

Selliste oluliste faktorite seas nagu kooli üldine maine, eksamite tulemused, kas remont on tehtud või mitte, it-vahendite kaasaegsus jne, mängib tähtsaimat rolli aga ikkagi inimfaktor, teisisõnu ÕPETAJA. Ja sellest, kes on see õpetaja, mis on tema väärtused, maailmavaade, kontseptsioon, oskused ja võimalused, sõltub tõesti palju.

Igaüks teist kindlasti mäletab nii oma paremaid kui ka halvemaid õpetajaid. Ja teab, et õpetajal on suur mõju - ta võib muuta meie suhtumise nii ainesse, klassikaaslastesse, õppimisse üldiselt ja tervesse maailmasse. Teha seda nii positiivselt kui negatiivselt.

Millest tuleks siis alustada?

Tuleks tegeleda sellega, et koolides õpetaksid õpetajad, keda ei saaks nimetada konserviks. Kohe selgitan, mida ma selle all silmas pean.

Minu arvamuse järgi ei tohiks õpetaja olla teadmiste, oskuste ja ka väärtuste konserv. Ta peaks oma teadmisi pidevalt uuendama ja arendama ennast, et olla tänapäeva eluga tihedas seoses. Teistmoodi ei ole lihtsalt võimalik valmistada eluks ette põlvkonda, kelle väärtused ja oskused on muutnud oma näo täielikult.

Tuleks mõista, et praegune maailm on ettearvamatu. Faktilised teadmised kaotavad oma tähtsust iga päevaga. Nendest pole kasu, kui inimesele ei õpetatud õppimist. Iga aastaga tekib uusi erialasid ja inimene peab olema valmis õppima ümber, olema paindlik igas situatsioonis, oskama kasutada ja saada uut informatsiooni, teha loogilisi järeldusi -  kokkuvõttes, olla võimeline õppima iseseisvalt.

Sellist inimest peab õpetama inimene, kes on ise valmis pidevalt ja lõpmatult õppima juurde, laiendama oma silmaringi.

Pange tähele, kui palju uusi võimalusi noorte jaoks on tekkinud. Loodud on noortele mõeldud algatusi nagu Noored Kooli, SINA, Vmeste-Koos, AIESEC ja paljud teised, mis tegelevad mitteformaalse õppimisega. Need kõik on mõeldud selleks, et anda uuele põlvkonnale võimalusi algatamisvõime arendamiseks, otsustamiseks, loomiseks, organiseerimiseks, muudatuste tegemiseks ühiskonnas – kõike seda, mis välistaks passiivseks kodanikuks olemist, kes ootab, kuna otsustatakse ja tehakse tema elu paremaks tema eest. Ilma et ta peaks ise midagi tegema. Ja kui seda ei tehta, siis väljapääsuks parema elu otsimisel näeb ta välismaale minekut.

Nimetatud projektid on väärt erilist kiitust, kuna tegelevad ka rahvusliku küsimusega Eestis. Nad toovad kokku nii eesti kui ka vene ja teisi rahvusi, loovad koostöövõimalusi, õpetavad tolerantsust koostöö kaudu.

Kui meie õpetaja on konserv, kas ta teab sellistest võimalustest? Oskab ta suunata noori osalema sellistes projektides? Ennetada laste juhuslikku kasvatamist tänaval?

Jõudsime selleni, et iga õige õpetaja peab vastutama oma arengu eest.

Aga ei tasu oodata, et õpetajad peaksid selle järelduseni jõudma ise. Arvestades stressi- ja ajamahtu, palga suurust nende töökoormuse juures, ei tasu loota, et iga õpetaja jookseb lisakursustele või hakkab otsima internetist võimalusi noorte jaoks. Raske on tahta õpetada sedamoodi, kuidas ei ole õpetatud sind. Järeldus – tuleks luua soodsaid tingimusi sellise mõtteviisi jaoks.

Ja ei tasu unustada, et arenguks on vaja ka aega. Vaevalt, et õpetaja, kes töötab 35 tundi koolis ja, rõhutagem, jätkab ka kodus tundideks ettevalmistamist (ning vaevalt, et jõuab tegeleda oma lapsega, kes on võib-olla samuti paari aasta pärast koolimineja, keda oleks vaja kooliks korralikult ette valmistada) - vaevalt, et selline õpetaja ka soovi korral jõuaks käia seminaridel, konverentsidel ja ise luua toredaid projekte.

Te küsiks ehk et miks peab ta 35 tundi nädalas töötama? Sest koolid soovivad, et õpetaja oleks maksimaalselt koolis hõivatud, et tal ei oleks muud töökohta, millega tuleks arvestada tunniplaanide sobitamises ja kuhu ta äkki kord otsustab lõplikult ära minna.

Võib olla selles ongi viga? Endiselt kestavad koolides arusaamad sellest, et inimene peaks ühele töökohale pühenduma. Vähe sellest - arvatakse, et on täiesti normaalne kutsuda inimest tööle välja päevadel, millal tal tunde pole: seoses koosolekutega, vanematepäevadega, näituse ülespanekutega koolis ja paljudel teistel põhjustel. Ja seda kõigist seesugustest kohustustest ette teatamata hetkeni, kui ta juba tööl on.

Olgu - vanemad õpetajad on olukorraga kursis. Noort inimest aga ei valmista selleks ette keegi. Ja igal juhul on raske arvestada sellega, mida sa enda eluplaani sisse ei ole arvestanud. Tekib tunne, nagu sul polekski elus teisi ülesandeid peale töökoha, millega oled end sidunud.

Äratus-äratus!Maailm on muutunud. Me elame multifunktsionaalsuse ajastul, kus inimese tegevus on jagatud mooduliteks. Ta töötab, õpib, elab pereelu, juhib organisatsioone, tegeleb spordiga jne. Tal on paks märkmik (või arvuti) ja iga päev on organiseeritud konkreetsete tundide alusel. Noorest inimesest ei saa oodata, et ta sooviks pühenduda vaid ühele tööle või teha kõik oma valikud kooli kasuks.

Ma ise, loova ja energilise inimesena, kes soovib elus palju jõuda ja jõuangi, mõtlen hirmuga selle peale, et mõni kool paluks mul võtta 35-tunnise koormuse. See tõmbaks risti peale minu isiklikule elule, tervisele ja arengule. Mulle sobib ideaalselt variant, kus ma saan jagada nädala osadeks. Ühes osas ma õpetan koolis, teises osas õpin ise ja kolmandas teenin raha või rahuldan oma teisi arenguvajadusi. Konkreetsemalt – teen seinamaale. Kui peaksin loobuma kahest viimasest osast, läheks selline otsus konflikti minu identiteediga. Ma ei saa sellega kuidagi nõustuda. Ja seetõttu on praegu suure küsimärgi all, kas ma jään kooli ja muutun ka ise osaks konservi-nõiaringist.

Veel üheks mureks on kodu soetamine. Ma ise soovin kord saada emaks ja olen väsinud üürikorteritest. Üürikorteri omamine on koguni võimatu õpetaja palga juures. Kui mõtlen tuleviku peale, siis kindlasti valin töö, mis võimaldaks mulle pere loomist. Ma pole valmis ohverdama oma pereelu koolile, ükskõik kui palju ma sooviks meie riiki ja maailma parendada. Hetkel tundub, et õpetamine on luksus, mida saab lubada endale inimene, kes omab hea sissetulekuga abikaasat.

Õnneks on hulk inimesi meie riigis on jõudnud järelduseni, et tänast olukorda tuleks muuta ja võtsid enda peale kohustuse käivitada uus protsess, mis peaks parendama situatsiooni koolides. Need inimesed on sihtasutuse Noored Kooli loojad, organisaatorid, toetajad ja eestvedajad.

Järgmiseks selgitaksin lähemalt, millest on jutt.

Noored Kooli on programm, mille eeskujudeks võib pidada USA mittetulundusühingut Teach for America ja Inglismaa organisatsiooni Teach First, millel on kahepeale kokku enam kui 20 aastat kogemust. Eesti on kolmas riik maailmas, kus on sarnase mudeli järgi eraalgatusel võetud tõsiselt ette haridusprobleemidega tegelemine ja meie järglasteks on saanud Läti, Leedu, Saksamaa, India, Lõuna-Aafrika, Tšiili ja varsti ka palju teisi riike.

Koostöös Tallinna Ülikooliga on töötatud välja uudne õpetajakoolitusprogramm, mis vastab riikliketele nõuetele, Noored Kooli vajadustele ja on aktsepteeritud ka Tartu Ülikooli poolt.

Programmi ideeks on tuua igal aastal koolidesse õpetama motiveeritud ja võimekaid noori inimesi ja luua nende jaoks keskkond, kus nendest kasvavad iseseisvad õpetajad ja liidrid ja kes tooksid positiivseid muutusi koolidesse, haridusse, ühiskonda.

Ma ise sattusin programmi hetkel, kus jätsin pooleli oma magistriõpinguid. See oli väga raske ja harjumatu samm minu jaoks. Olin alati armastanud õppimist ja harjunud viima lõpuni kõike, mida alustan. Aga peale pikki aastaid erinevates õppeasutustes, kus nägin palju õpetajaid – neid, keda tahaks osata unustada, ja neid, kes on mänginud suurt positiivset rolli mu arengus ja kellega suhtlen siiani. Tekkis hetk, kus sain aru, et see, mismoodi mind õpetatakse ja see, mismoodi ma õppida sooviks, on kaks erinevat asja. Ma mõistsin, et sellisest õppimisest pole mingit kasu ja hakkasin käima seminaridel ja konverentsidel, otsides ajule toitu, mitteformaalseid võimalusi õppimiseks.

Ühel sellisel seminaril kuulsingi Noored Kooli programmist ja minu väsinud silmad hakkasid jälle põnevusega särama. Kui enne ma kartsin, et kõik mu ideed ideaalsest õpetamisest on lihtsalt teooria ja hüpotees, noore inimese naivistlik utoopia, siis see oligi seesama võimalus, kus saada oma ideedele kinnitust võia kukutada need läbi.

Noored Kooli oli just see, mida otsisin.

Väikeses grupis läbisime me oma lennuga intensiivse suvekoolituse enne kooli õpetama minemist. Ja õppimine jätkus ja jätkub tänaseni paralleelselt õpetamisega. See meetod on väga efektiivne, kuna annab võimaluse seostada teooria praktikaga nüüd ja praegu. Meiega tegelevad õppejõud, psühholoogid, spetsialistid, suunates meid võtma vastu õigeid otsustusi, leidma vastusi küsimustele.

Mis on prioriteet? Ma ei tunne, et olen üksi. Meid kõiki seob ühine idee. Meid on palju ja ma saan alati tuge. Ma oman laiemat silmaringi, kuna nüüd on võimalus võrrelda erinevaid situatsioone teistes koolides toimuvaga. Meile antakse võimalus tutvuda maailmas toimuvaga – saadetakse välismaale, antakse praktika võimalusi suurtes ettevõtetes nii Londonis kui Eestis.

Ja tähtsaim mõte on selles, et meid õpetatakse nii, nagu peaksime õpetama meie – konstruktiivsel meetodil, mitte biheivioristlikul, kus tähtsaks muutub mitte oskus, teadmine ja soov, vaid hinne hinde pärast.

Me proovime töötada välja uut õpetajakoolituse efektiivsemat süsteemi ja soovime jagada seda kogemust.

Kas see, millega oleme ära harjunud, on õige? Kas tõesti on tähtis, et koolis õpetamine oleks inimese ainus rakendus? Äkki oleks parem, kui koolidesse läheksid õpetama inimesed, kes on juba elus midagi jõudnud? Midagi ise loonud? Äkki oleks õpilastele huvitavam õppida keemiat õpetajaga, kes omab laborit või töötab samal alal? Õppida kirjandust kirjanikuga? Käsitööd disaineriga? Kodundust restorani kokaga?

Kas ideaalsem on variant, kus inimene õpib õpetamist teoorias 5 aastat ja alles hiljem, tööle minnes, mõistab, et see pole see, mida ta tahtis? Ja ta kas lahkub koolist ja läheb tööle, mis ei ole ta erialaga seotud või jääb kooli vaid seepärast, et tal pole ei ajalist ega rahalist võimalust saada teist kõrgharidust muul erialal?

Need kõik on küsimused, mis vajavad vastuseid.

Ma esitasin need küsimused endale ja mul on tekkinud mingi arusaam sellest, kuidas oleks võimalik saada motiveeritud õpetajaid koolidesse ja kuidas motiveeritud inimesi koolist ellu saata. Need on mõtted, mida olen kogunud aastate jooksul ja koostöös Noored Kooli programmiga - õpetades ja õppides. Me püüdleme selle poole, et teha inimeste elu ilusamaks, sest õpetamise kvaliteet mõjutab põlvkondi pikaajaliselt. Me oleme need, kes sooviks käivitada uut mõtlemisivisi, aga kindlasti vajame rohkem inimesi, kes meie ideedega kaasa tulevad või enda ideid meiega jagavad.

Niisiis kokkuvõtteks:

Ma võiksin võrrelda õpetaja ametit kirurgi ametiga. Mõlemad võivad haiget inimest ravida terveks ja tervet inimest teha invaliidiks. Ainult et füüsilist kahju on näha suhteliselt kiiresti ja moraalset kahju on raske mõõta.

Sellega ma lõpetan. Aitäh teile kuulamise eest!

Vaata ka Irina samateemalist arvamuslugu Postimehes.