Karel Alliku: “Soovin näidata, et õppimine on eluviis”

Noored Kooli 12. lennu vilistlane Karel Alliku otsustas panna ennast kohe pärast programmi proovile koolijuhina Pärnumaal asuvas Sindi Gümnaasiumis. Uurisime Karelilt, kuidas ta selle otsuseni jõudis ning mis on tema visioon ja eesmärgid uues ametis.

Aastatel 2018-2020 töötasid Noored Kooli programmi raames inglise keele õpetajana Pärnu Tammsaare Koolis. Mis õppetunnid kooli juhtimise osas sa võtsid sellest kogemusest?

Karel Alliku.

Peamised küsimused, mida juht võiks meeskonna liikmetega suheldes arvestada - kas see, mida meeskonnaliige teeb, läheb kellelegi korda, kas kooli juhtkond märkab teda? Ka distantsõppe perioodil - kui tihti juht küsib, kuidas meeskonnaliikmel läheb ja mida ta saab teha, et teda aidata? 

Suhtlemine inimestega on oluline ja seda ei saa olla kunagi liiga palju. Osalen sellest aastast ka alustavate koolijuhtide arenguprogrammis, kus sain sellele kinnitust Tallinna Inglise Kolledži direktor Toomas Kruusimäelt. Ta ütles, et kooli direktor, kes tegeleb peamiselt katuse parandamise ja ehitustegevusega, peaks võtma end tööle majandusjuhatajana ja andma direktori ameti õppejuhile. Direktor peaks olema esiõppija ja esiõpetaja, kes loob õppimiskultuuri, kus kõik saavad õppimisest ühtemoodi aru, ja direktori ülesanne on toetada õpetajaid, kelle jaoks muutused on hirmutavad.

Miks otsustasid kandideerida koolijuhiks just praegu ja just Sindisse? Kas ootasid seda võimalust?

Mul ei olnud konkreetset plaani peale Noored Kooli programmi lõppu. Esimene mõte oli mul jääda lapsega koju. Idee kandideerida kooli direktoriks käis mu laua pealt läbi juba jaanuaris, aga siis ma ütlesin kindlalt “ei”, kuna see ei kõnetanud mind toona mitte kuidagi. Samas nägin, et ka kooliõpetajana ei tundnud ma ennast hästi. Kui Sindi Gümnaasiumi direktori töökuulutus tuli ülesse, arutasime selle perega läbi ning see tundus olevat midagi sellist, mis toetab minu enda arengut. Tore oli küll vaadata igasuguseid juhtimise ja enesearenguvideosid ja -koolitusi, aga oli õige aeg minna tegudele ja võtta vastutust.

Kas kavatsed nende pädevuste arengule pöörata tähelepanu ka koolijuhina?

Ma olen selge signaali andnud, et õpin ka ise edasi. See, et mind valiti koolijuhiks, ei tähenda, et keegi on otsustanud, et olen siin kõige targem inimene - tegelikult mina olen see, kes peab kõige rohkem õppima. Ja kui minu käest küsitakse “Kas võin minna sinna koolitusele?”, siis vastus on “Loomulikult võid” - eneseareng on väga oluline ja läbi koolituste tekibki see muutus, mida taotleme. Näiteks alustavate koolijuhtide arenguprogramm, kuhu läksin ise, väga palju aitab mind - siin näen, et muredes ja rõõmudes ma pole üksi.

Mis on sinu kui värske koolijuhi esimene suur ülesanne või eesmärk?

Esimene eesmärk on teada saada, mis motiveerib meie kooli personali koolimajja tulema, millest nad unistavad ja kuidas mina saaksin neid unistusi ellu viia. Kui küsida neilt, millest nad unistavad, siis see küsimus jõuab ükspäev ka õpilasteni. Ma olen näinud, et inimesed, kes siin töötavad, on väga ägedad, ning annan endast parimat, et luua siin kultuuri, kus üksteist väärtustatakse just sellisena, kes nad on.

Kuidas sa tahaksid panustada Sindi Gümnaasiumi õpilaste edasiõppimisse?

Ma toetan neid ja näitan, et õppimine on äge. Õppimine ei piirdu kooliga, vaid on eluviis. On vahva küll, kui saaks pärast viimast koolikella visata pastaka ja raamatu minema, aga reaalsus on see, et täna nii ei saa. Täna peab olema kohanenud sellega, et muutused on paratamatud. Õpilased peaksid olema huvitatud teada saama, mis maailm pakub.

Soovin näidata oma eeskujuga, et ka mina arenen ja õpin edasi. Kas eeskuju on nakkav - seda ma ei tea. Ka oma isiklike lugudega - näiteks, et mul on võimalus olla kooli direktor , kuna ma kunagi otsustasin omandada magistrikraadi. Mida rohkem sa ennast arendad, seda rohkem on sul valikuid. Ja kui ma ei oleks edasi õppinud Noored Kooli programmis, siis võib-olla ma poleks haridusse üldse jõudnud. Peab olema avatud võimalustele, mis elu pakub, ja olla valmis muutusteks.

Missugusena sa tahaksid näha sinu juhitavat kooli viie aasta pärast?

Minu peamine visioon on see, et piir nende inimeste vahel, kes käivad siin õppimas ja õpetamas, hägustub. Et inimesed, kes siin käivad koos, julgeksid üksteiselt abi paluda ja et neid huvitaks, kuidas teistel läheb, hoolimata õpitulemustest. Isiklik suhtlus võiks olla selline, et pärast koolipäeva õpilane tahab ja julgeb õpetajale tänaval “tere” öelda, mitte ei lähe tänava teisele poole. Põhimõte on see, et eelkõige oleme inimesed, mitte kooli direktor, õpetaja või õpilane. Võib-olla ühel päeval on nad kolleegid - siis peaksid neil olema normaalsed suhted. Ka täna töötab meil väga palju meie kooli vilistlasi, mis mulle väga meeldib.

Aga ennast?

Kolm aastat tagasi, kui ma Noored Kooli kandideerisin, ma julgesin vaikselt unistada, et võiksin olla kooliõpetaja. Viis kuud tagasi ma ei julgenud unistada, et olen kooli direktor. Kui siit edasi mõelda, siis võib-olla viie aasta pärast olen Eesti Vabariigi haridusminister või vastutan hariduspoliitika eest Euroopa Komisjonis. Eks näis, kuidas elu läheb. Aga ma tean, et muutused organisatsioonis võtavad aega ja kui ma olen võtnud vastutuse, et luua Sindi Gümnaasiumis õppimist toetav kultuur, mis toetab igat koolipere liiget, siis ma seisan selle eest, et see eesmärk saaks teostatud.

Aga juhina ma olen inimlik. Ma ei tee asju lihtsalt sellepärast, et sedasi on seaduses kirjas - näiteks ei viska mõnd õpilast tagasi tavaklassi, kui peaksime seda tegema seaduse järgi, kuigi eriklassis tal on paremad võimalused saada hakkama ja meil on võimalik seda pakkuda. Samuti tahan ma teada saada, mis on kasu nendest tegevustest, mida ma täna teen, nendele, kelle pärast ma siin olen. Siin koolis ma olen selle jaoks, et toetada kogukonda - õpilasi, õpetajaid, ja kõiki, kes kooliga seotud on, ja kõiki oma tegevusi teen selle nimel, et õpilastel oleks parem haridus ja tulevik.