Hariduse ja vabaduse seostest

Pidasin oma kooli Eesti Vabariigi 92. aastapäeva aktustel kõne. Gümnaasiumi aktusel peetud kõne osutus ülimenukaks ja kuna see andis mulle võimaluse avaldada mitmeid olulisi mõtteid, siis jagan seda kõne ka siin. Olgu veel öeldud, et mis puudutab vabaduse ja hariduse seoseid, siis kõik mõtted ei ole minu enda omad, vaid kasutasin kõne koostamisel üht Tiiu Kuurme artiklit, kus ta sama probleemi analüüsib. Kõne siis järgmine:

Head kuulajad, Me oleme kogunenud Eesti Vabariigi aastapäeva aktusele. Selle asemel, et olla tavalises koolitunnis ja õppida matemaatikat, eesti keelt, ajalugu või mingit muud õppeainet, istume aulas. Pidulikult. Laulsime hümni ja nüüd on aeg kõnede käes.

Miks? Lihtne vastus oleks, et 92 aastat tagasi kuulutati välja Eesti Vabariik ja meie koosviibimise eesmärgiks on seda tähistada. Aga see vastus ei selgita tegelikult seda, miks on sellele päevale omistatud rahvuspüha staatus. Miks me peame oma riigi sündi nii oluliseks, et selle puhul aktust pidada? Miks on homne päev antud vabaks nii koolist kui töölt? Miks kogunetakse paraadidele? Miks annab president teenetemärke ja korraldatakse balle ning vastuvõtte? Mis on selle kõige mõte? 

Ma usun, et te olete minuga nõus, kui ma väidan, et vabariigi aastapäeva tähistamise eesmärgiks on oma riigi väärtustamine. Iseseisvuse ja vabaduse väärtustamine. Et oleks aastas vähemalt üks päev, mil me mõtleme oma riigi väärtusest, mõtestame oma iseseisvust ning vabadust. Et justkui tuletada iseendile meelde, et vabadus ei ole miski, mis sünnib iseenesest, vaid selle eest on tulnud meie esivanematel võidelda ja selle säilimiseks tuleb meilgi vaeva näha. Sest me vajame vabadust. Inimese elu on paratamatult täis kõikvõimalikke valikuid. Meie elusaatus sõltub sellest, milliseid valikuid me teeme ja vabadus neid valikuid ISE teha annab meie elule mõtte. Seega vabadus on inimolemise algupärane vajadus. 

Hea küll, see justkui annaks meie koosviibimisele siin ka mingi sügavama tähenduse. Aga mis mind isiklikult pisut vabariigi aastapäeva tähistamise juures häirib või mõtlema paneb, on see, et nende rituaalide (lipuheiskamise, hümnilaulmise jne) läbiviimine ei pruugi eriti juurde luua tegelikke väärtusi. Nii nagu oma lähedaste inimeste puhul ei piisa heade suhete loomiseks ja hoidmiseks sellest, kui me käime aastas korra teineteise sünnipäevadel, nii ei saa ka riik püsida sellel, kui me kord aastas oma patriotismi välja näitame. Mis ei tähenda seda, et sünnipäevi ei peaks tähistama, kuid ma väidan lihtsalt, et sellest ei piisa. Oma riiki väärtustada, vabadust ja iseseisvust hoida ja kaitsta on vaja iga päev. Ja see ei tähenda jällegi seda, et me peaksime iga hommikut alustama hümni laulmisega ja iga pühapäev paraadi korraldama, vaid meil tuleb oma igapäevase tegevusega oma riiki kujundada. Sest selline, millised oleme meie, on ka meie riik. 

Kuid mida saab teha kool, mida saavad teha õpilased ja õpetajad selleks, et meie iseseisvus ja vabadus oleksid tõelised? Milline on kooli roll? Ma väidan, et see roll on keskne. See on üldse kõige tähtsam. Ma ütlen koguni, et ilma hariduseta ei saakski olla vabadust. Miks on siis meie kui õpilaste ja õpetajate tegevus nii tähtis? Kogu kirjapandud ajaloo vältel on Eesti ja eestlased vabaduse põlve maitsta saanud vaid mõnikümmend aastat. Aegadel, mil ühiskonnas vabadus puudus, kus otsuseid tegi tsaarivõim või kommunistlik partei, leiti keelatud vabadus üles hariduses. Haridus on meie jaoks ajaloos olnud isegi nagu rahvuslik müüt – eesti poisse manitseti õppima nagu hullud, et tõusta kõrgemale valitsevatest oludest. Haridus ja koolid on olnud üks peamisi mõjutajaid riikluse ja seega ka vabaduse sünnis ning okupatsiooniaastail aitas hariduse kaudu saavutatav vaimsus säilitada oma väärikust.  

Tänaseks on vabadus kõikjal ühiskonnas, Eesti on iseseisev, kõigi võimaluste maa. Sellepärast ongi paradoksaalne, et haridus ja kool on muutunud millekski, mis vaimset vabadust minu arvates kahjuks eriti ei toeta. Miks ma nii arvan? Esiteks on haridus tänapäeval muutunud vahendiks. See on abinõu positsiooni, palga ja hüvede saavutamiseks. Kui küsida keskmiselt õpilaselt, miks ta koolis käib, siis ilmselt on levinuim vastus: sest muidu ma ei saa tulevikus head tööd ja head palka. Mõistagi on materiaalsed väärtused inimese vabaduseks vajalikud, et võimaldada endale elus rohkem valikuid. See on aga poolik vabadus. Sest siis lõpeb haridus otsa, kui on vaja mõtestada: mille jaoks see kõik? Kui haridus muutub paberiks ja tööandjat huvitab ennem haridust tõendav dokument kui inimene, siis ongi tulemus see, et meid ei huvita enam hariduse sisu, vaid välised näitajad – oluliseks saavad hinded, riigieksamitel saadud punktid ja läbitud kursused. Sooritamise sund ja surve koolis on nii suur, et me unustame ära tegelikud väärtused ja inimese tegeliku kvaliteedi: tema mõtlemise ja hoiakud, võime kaastundeks, eetilisteks otsusteks ja inimsuhete loomiseks. Ja tulemuseks võib halvemal juhul olla see, et nii nagu koolipõlves taheti maha saada eksamiga, nii püütakse vanast harjumusest hiljem kuidagi eluga maha saada. Teiseks on koolis liiga suurt rolli mängimas hirm. Õpilased õpivad hirmust õpetaja või kontrolltöö või halva hinde või vanemate pahameele ees. Õpetajad kardavad oma koha ja karjääri pärast. Koolijuhid kardavad oma kooli maine pärast. Ja kardab ka ühiskond, sest ühiskonnal on hirm tuleviku pärast.

Et tulevikku prognoosida ja kontrollida, peab ühiskond teadma, keda tal on koolipingist oodata ja sellepärast ongi haridus riiklikult üks rangeimalt reguleeritud valdkondi. Sellepärast ongi meil riiklikud õppekavad ja riigieksamid. Kuid tegelikkult on see enesepettus, sest ajalugu on näidanud, et mida enam on inimesed lootnud oma elu ja tegelikkust planeerida ja kontrollida, seda etteaimamatumaks on kujunenud tulevik.  Üks, mis veel näitab seda, kui kaugel on meie tänane kool vabadusest, on see, et nii õpilased kui õpetajad tajuvad koole sunniasutusena. See väljendub ka keeles kui räägime “koolikohustusest”, mitte aga “koolivabadusest”. Vabastaja sümboliks koolis on koolikell – see helistab tunnist välja, lõpetab päeva, lubab koolivaheajale. Me käime nagu tehases, mõtestamata enda jaoks, mis on hariduse tegelik väärtus. Nii ongi tulemus see, et liikumine mööda koolitreppi võib küll viia uute teadmiste juurde, kuid see ei pruugi tähendada teekonda tarkuse juurde. 

Aga mida siis ikkagi teha? Mida meie siin Keila Koolis saame teha, et haridus saaks vabaduseks? Ma arvan, et õige ja tegelikult ka ainus lahendus on iseenda mõtlemises ja oma tegevuste mõtestamises. Kui õpilane tõuseb hommikul üles ja ei mõtle enam, et ta läheb kooli, sest ta peab kooli minema, vaid mõtleb, et ta tahab kooli minna, et saada iga päeva ja iga tunniga üha rohkem aru maailmast meie ümber ja iseenda kohast selles maailmas, siis selle õpilase jaoks ongi muutus juba toimunud. Ta on ise võimaldanud endale rohkem valikuid. Ta on vabam. Kui õpetaja ei mõtle tunnis, et ta õpetab midagi selleks, et õpilane sooritaks eksami, vaid mõtestab oma õpetamistegevust läbi selle, et ta aitab õpilasel õppida, et õpilane saaks kujuneda isemõtlevaks, et õpilane näeks tulevikus kõiki enda valikuid ja oskaks õigesti valida, siis on ta aidanud kaasa õpilase kujunemisel tõeliselt vabaks. Ja mida rohkem neid tõeliselt vabu inimesi on, seda vabam ja iseseisvam on ka Eesti riik. Ja seda iga päev. Kuigi me paneme täna nurgakivi oma kooli uuele hoonele, siis ma arvan, et ühes sellega on aeg panna nurgakivi ka uuele mõtteviisile Keila Koolis. Seepärast lõpetangi kuulsa India filosoofi Sri Chinmoy tsitaadiga, mis on muuseas ka Keila Kooli kodulehe esilehel ja võiks seega samahästi olla meie kooli moto: "Eile ma olin tark. Seepärast tahtsin muuta maailma. Täna ma olen arukas. Seepärast muudan ma iseennast."

Tänan kuulamast ja soovin teile head vabariigi aastapäeva!