Algus...
Minu esimesed päevad õpetajana on olnud väga sisutihedad ja põnevad.Kollektiiv on meil väga super, kõik on igati nõus aitama ja õhkkond koolis on meeldiv. Kui enne esmaspäeva oli ikka kõhedus sees, et mis nüüd saama hakkab ja mis hulle tempe lapsed minuga alguses teevad, siis hetkel on juba selgem olla. Minu kõige esimene tund üheksandikega läks väga hästi, kõik toimis minutipealt (olin enda ajaarvestamise üle väga uhke:D). Lapsed olid viksid ja viisakad ja meie koostöö sujus, üheskoos panime paika klassi lepped ja need võeti ühehäälselt ka vastu. Kaheksandikud olid juba toredamad:D, nendega mässasin ka veidi teemal, et kuidas me kõik korraga suudaksime tasa olla. Peale käe reegli õppimist olid nad sellest nii vaimustuses, et hakkasimegi seda kasutama. Minu suureks üllatuseks oli aga minu esimesel päeval 10-s ja 11-s klass isegi rahutumad kui 9-s. Õnneks 10 klass oli täna mul klassis juba palju tublim ja mis 11-s teeb, eks seda ole järmisel nädala näha. Igatahes lahkusin esimesel päeval naeratus näol ja olin veendumusel, et suudan oma visiooni täita. Teisipäevane päev oli veel parem, siis ma täitsa lendlesin unistades koju, et mida kõike toredat ma tahaks oma õpilastega teha, sest nad on nii lahedad. Täna jõudsime Reenoga veendumusele, et päevad pole vennad ja ma sain tuttavaks oma suurima väljakutsega: 8a. Siiamaani olin arvanud, et mul on suhteliselt kõva hääl, aga selgub, et selles osas on mul veel arenguruumi. Leidsin endale klassist toreda tüdruku, kes otsustas igat mu lauset kommenteerida ja üle küsida ning ülejäänud klassis tegid täpselt seda, mida nad tahtsid. Kolleegidega arutledes olen jõudnud arusaamisele, et pean oma veidi karmima ja rangema poolega tutvust tegema ja järgmises tunnis on mul võimalus proovida, kas niisuguseid sanktsioonid, nagu tunnis kaotsiläinud minutid varastame vahetunnist, toimivad või mitte. Suure ähmiga unustasin neile isegi kirja vanematele kaasa anda.Sellega seoses meenub mulle, et sain täna hommikul meeldiva kirja, kus lapsevanem tänas mind, et olen võtnud vaevaks ennast ja oma hindamispõhimõtteid ka neile tutvustada. Kirjast sain kaasa hea mõtte, mida pean paslikuks teiega jagada:Oma lapsi õpetan põhimõttel, et püüdke kätte saada tähti, siis saate Kuu. Uskuge oma võimetesse, ja te suudate!Bioloogia õppeaine õpetaminee on üks killuke, mis saab viia Teie õpilasi edasi nende unistuste täitumise suunas. Ilusat kooliaastat meile kõigile ning jätkuvat avastamisrõõmu! Liina