Viimsi suvekool sai mõned päevad tagasi oma ilusa lõpu ja mul on ausalt kahju, et see kaks nädalat nii kiiresti möödus. Kuigi nii hea on oma voodis magada ja see, et koguaeg ei tiksu peas: tunnikavad, tunnikavad, tunnikavad, siis tegelikult ei oska ma ilmselt sõnadesse panna kui õnnelik ma olen selle üle, et olen programmis nimega Noored Kooli ja minust saab õpetaja. Isegi kõige raskemad hetked, kui esimese tunni kaos jalust nõrgaks võttis ja enesekindluse väga kõvasti kõikuma lõi, või see, kui kell on kaks või kolm öösel ja järgmise päeva tundide ettevalmistamine on ikka veel pooleli, on tegelikult hetked, millest ma loobuda ei taha. Läbi raskuste tähtede poole nagu öeldakse ja seda suvekool ka õpetas. Äge on enda arengut näha. Äge on, et meisse nii palju panustatakse. Äge on, et raske on. Äge on, et väsitav oli ja saab ilmselt ka tulevikus olema. Äge on, et 6. lennus on nii kihvtid inimesed, kellega võib lõputult naerda, kellele võib oma rasket saatust kurta või abi küsida. Äge on!