….Teise aasta alguses…Uus väljakutse on klassijuhatamine. Lisaks sellele on kõik põhikooliklassid jõudnud n-ö keerulisse ikka. Tunnis on raske keskenduda ja vahel ei saa aru ka, niisiis on lihtsam tundi segada. Vestluses kuuenda klassi noormeestega selgus, et nad on väga nutikad ja üllatavalt analüütilised. NT pakkusid nad ise õpetajale välja meetodeid, kuidas saaks klassi kontrollida. Üheks, mille peale õpetaja ka ise oli mõelnud, oli see, et õpilane ise helistab oma vanemale ja räägib, mis ta valesti tegi… Siis pidavat jube halb tunne olema. Lisaks sellele selgus, et neil on juba ka tüdrukud peas ja nad räägivad JUBA enda kogemusest…..Ehk siis tsiteerides 6. klassi poissi "Õpetaja, me oleme nüüd juba sellises eas, et mõtleme tunni ajal ka tüdrukutest. Kui juba hakkad ühega neist lähemalt suhtlema, siis tekib veel suurem soov. Ma räägin enda kogemustest."Üks poistest soovitas kõikide õpilastega niimoodi kolme kaupa rääkida, sest „Õpetaja, sa peaksid kõigiga niimoodi rääkima, sest see tõesti paneb mõtlema.“ Ja kuidas selles lauses olid kõik rõhud ja intonatsioon paigas....Tundub, et nad on midagi ikka õppinud ka!:)Oma klassi ehk siis 5. B probleemid on praegu minu arvates kohanemises. Nad ei oska minuga kuidagi käituda, piirid ei ole paigas. Ma ei ole (veel?) nii range ja väljakujunenud õpetaja nagu oli nende eelmine klassijuhataja. Klassijuhatamine on ju täiesti uus roll minu jaoks.Kõige parem uudis aga on see, et projektiidee on olemas!!!!:) Aga sellest veel ei räägi!:)