Täna ja eile oli meie lennul Koidu Tani-Jürisooga koolitus.  Ma nii väga ootan koolitusi Tartus. Hubases Avatud  Meele Instituudis on alati hea  NK perega kokku saada, olla ning õppida. Seekordne kohtumine oli veel eriti tore, sest Koidu kohta olime teistelt lendudelt palju head kuulnud, ise polnud  aga veel temaga kohtunud.  On ikka hea, kui on võimalus nii paljude toredate koolitajate käe all õppida. Kaks päeva rääkisime lapse arengust erinevatel elujärkudel ja olekski rääkima jäänud, kui aeg poleks otsa saanud. Minu arvates tuleks selline koolitus teha täiesti kohustuslikuks kõikidele lapsevanematele ja õpetajatele. Teadmine, et igal lapse eluetapil on teatud käitumine loomulik ning lausa vajalik tema arenguks, ainult rahustab. Rändasime ajas tagasi, alates esimestest hetkedest, mida mäletasime oma lapsepõlvest, kuni olevikuni.   Ühest küljest on meie kõigi areng väga sarnane.   Iga käitumise taga on mingi loogiline seletus. Samas oleme me ka väga erinevad, selles peitubki asja võlu.  Vahel, kui on aega  vahetunnil klassis toimuvat jälgida rõõmustan endamisi: küll on hea, et on nii palju erinevaid isiksusi. Oh kui igav oleks õpetaja elu, kui peaks õpetama klassitäit õpilasi, kes käituvad, mõtlevad, õpivad ühtemoodi, kunagi ei jonni, kunagi ei tee pahandusi. Küll meil on vedanud! Koolitus lõppes järgneva mõttega:                                 

Igal liivateral on oma erinev välimus,

igal veetilgal oma kuju,

igal puulehel lahkuminev joonistus,

igal sõrmeotsal oma jälg...

                   A. H. Tammsaare