3 mõtet

Osalesin koos Hanna-Liisi, Sandra, Gerli, Kristi ja Liisiga USA-s Teach for All / Synergies üritusel. Tegelikult juba mõnda aega tagasi (veebruaris). Mõned uitmõtted, takkajärgi.1. Tänaseks on maailmas juba paarkümmend riiki, kus tegutseb sarnane haridusprogramm nagu meie Noored kooli. Tundub, et ülemaailmne õpetajate suhtlus on seda tuumakam, mida enam on teemaks nö õpetamise pehme pool (väärtushoiakute kinnitamine, ametiuhkuse tugevdamine, inimesena arenemine). Tehnilises osas (meetodid, nipid-trikid, materjalid jms) tasub pigem kodus ringi vaadata ja jätta lennureisiks kuluv fossiilkütus põletamata.2. USA organisatsioon on vanim ja suurim, ca 20 000 osalejat 20 aasta jooksul. Sealne statistika näitab veenvalt ühte fakti: Teach for America õpetajad on vähemalt sama head kui traditsioonilise õpetamiskoolituse läbinud pedagoogid. Nad ei ole -- kokkuvõttes ja keskeltläbi -- kindlasti mitte halvemad, aga ka mitte silmapaistvalt paremad. Avalikult ja väljapoole keskendutakse loomulikult edulugudele. Tegelikult me võib-olla pole nii erilised.3. Väga palju oli juttu haridusrevolutsioonist, mille lävel me justkui võiksime, globaalselt ja ajalooliselt, seista. Aga selle kõrval oli väga vähe juttu sellest, mis tegelikult üldse on haridus. Kas hinne? Kas mingi diskursiivne oskus (analüüs, seostamine, arvustamine)? Kas hüppelaud sotsiaalseks või majanduslikuks eduks? Kas võrdne võimalus? (Uurisin kunagi haridussüsteemi 1930-ndate aastate Saksamaal. See oli küllaltki egalitaarne ja efektiivne süsteem, riikliku õppekava täitmise mõttes.)