Hoiab, toetab, utsitab ehk koostöö mentoritega - 17. lennu osaleja Anna Laura Alamets kirjutab mentori toest
Anna Laura Alamets on Noored Kooli 17. lennu osaleja ning õpetab Elva Gümnaasiumis inglise keelt.
Noored Kooli programmi kandideerides tekitas minus palju põnevust just see, kuidas igaüht meist toetab õpetajaks ja eestvedajaks kasvades lisaks muule tugivõrgule ka mentor. Mentor on minu esimene kontaktpunkt, kui seilan õpetajaranna poole purjetades karile. Programmis on meil kaks mentorit: üks, kes on minu kodukoolist ning teine, kes on Noored Kooli programmist.
Koolimentor teab täpsemalt kooli hingeelu. Just tema oli see, kes aitas mul tutvuda Stuudiumiga, näitas kooli ja viis mu kokku minu klasside klassijuhatajatega, kes aitas mul kooli sisse elada ja esialgset jalgealust leida. Esimesel kuul, mil informatsiooni tuli uksest ja aknast ning kõik oli väga uus, aitas just mentor hoida mind teel ja keskenduda kõige olulisemale. Lisaks on meil iganädalane kohtumine, kus arutame muresid ja rõõme. Koolimentor on käinud mul ka keerulisemates tundides, vaadelnud ja andnud olulist tagasisidet.
Koolimentorile saan rääkida olukordadest, mis on seotud minu kooli kontekstiga, kuna ka tema on igapäevaselt seal ning mõistab minu kogemust just koolitasandil. Samuti jagas mentor minuga oma materjale ja enda kogemust kooli tulemisest. Mu koolimentor on kui mu vanem õde, kelle õlal saan nutta, jagada oma õnnestumisi ja end tühjaks rääkida. Ta on alati minu jaoks olemas, julgustab puhkama ja enda vastu mitte nii karm olema. Samas aitab ta mul olla järjepidev ja hoida tähelepanu olulisel. Näiteks tundsin oktoobri lõpus, et olen tempost maas ja tegin vahepeal tööd nii, et lõunale ei jõudnud. Nälg aga muidugi produktiivsemaks ei tee ja kui seda mentoriga jagasin, kutsus ta mind ise järgmistel nädalatel sööma, kuni jälle parema tasakaalu leidsin. Vahepeal on oluline, et keegi teine keerulisemal ajal veidi kätt hoiaks ja just seda on minu mentor mulle pakkunud.
Noored Kooli mentoriga on mul samuti vedanud, tegelikult meil kõigil. Kõik mentorid, ka need, kellega olen vaid põgusalt kohtunud, annavad vaid kohaloluga hinge kergust ja tunnet, et iga olukorraga on võimalik toime tulla. Ka Noored Kooli mentorid käivad meie tunde vaatlemas. Tavaliselt palub mentor mul valida fookuse, mida soovin, et ta selles tunnis peamiselt jälgiks. Näiteks märkasin, et minu tunni kokkuvõtted kipuvad jääma ahtaks, kuid ei suutnud ise välja mõelda, mida paremini teha. Niisis palusingi mentoril pöörata tähelepanu eriti tunni lõpuosale. Nõnda väiksematele punktidele keskendudes koorub tavaliselt välja ka midagi sügavamat. Nagu massaažis üht pingepunkti masseerides, lõdvestub suurem ala.
Pärast mentoriga vaadeldud tundi analüüsides selguski, et valin mõnikord liiga laia teema ja seda kokku võtta ongi keeruline. Seejärel saingi uusi tunde planeerides mõelda lisaks kokkuvõttele ka sellele, et mu tund oleks rohkem fokusseeritum ja lahenes tasapisi ka mu kokkuvõttemure. Ka Noored Kooli mentoriga teeme väikeseid vahekohtumisi, kus räägime üldisemalt minu arengust. Selline vahepealne käe pulsil hoidmine ja konkreetsete verstapostide seadmine muudab õpetajaks õppimise seeditavamaks ja aitab hoida joont kogu muu kiire tohuvapohu keskel. See on eriti oluline, kuna terve meie lend tuleb ju erinevatelt elualadelt ja uude keskkonda sulamine on täis ootamatusi. Lisaks muidugi pidev infotulv koolist ja ülikoolist. Seega on ülioluline, et keegi aitaks selles tormis orienteeruda ning teha teekonna selgemaks. Tsiteerin siinkohal oma mentorit: “Tegelikult ei ole ju katastroof”.
Mentorid on minu teel olnud asendamatud. Alustava õpetajana on lihtne jääda oma pähe kinni, sest aega oma tunnete ja kogemuste lahtipakkimiseks on vähe. Nii hea on, et mul on olemas mentorid, kes mind selleks aga utsitavad, sest kui jaksan võtta aega enda jaoks, saan ka õpilaste jaoks paremini kohal ja olemas olla.